Читать книгу Vareselõks - Ann Cleeves - Страница 6

Rachael keeras killustikkattega maanteelt ära ja peatus siis nõksatades. Tema ees seisis uus terastorudest värav, millele ta oleks äärepealt otsa sõitnud. Mõni Holme Parki rentnik oli püüdnud muljet avaldada. Kui ta autost väljus, et väravat avada, tuli teda nuuskima tokerdanud kasuka ja sõnnikuse taguotsaga utt. Utt oli paks. Siin põhjas poegivad nad alles aprilli lõpus. Riivi teras oli niivõrd külm, et näis sõrmede külge jäätuvat.

Pakases auklikuks muutunud tee oli viletsam, kui ta mäletas. Ta sõitis kaht ratast teeserval hoides aeglasemalt kui jalakäija. Summutitoru kolksatas sellegipoolest vastu kivi.

Pärast ühe miili läbimist taipas ta, et on läbi metsa sõites valele teele pööranud. Ta oleks pidanud jõudma puude vahelt avamaastikule ja olema nüüd juba koolme juures. Ta oli aga liivasel rajal, mis ei olnud küll enam nii konarlik, kuid see-eest väga kitsas. Mõlemal pool takistasid õhtuvalguse teed okaspuud. Ta sõitis edasi, sest lootis leida niisugust kohta, kus ta saab ümber pöörata, ent mitmeks hargnenud tee muutus jalgrajaks ja puud puutusid pea kohal kokku.

Ta oli sunnitud tagurdama sinnamaani, kust tee ära pööras. Värvi kriipivad oksad tegid samasugust häält nagu kriit märjal tahvlil. Põrkeraud tabas rohu sisse peitunud kivihunnikut. Ta lükkas esimese käigu sisse ja sõitis nõksatades ettepoole, et siis tagurdamist jätkata. Kui ta suuremale teele tagasi jõudis, oli juba peaaegu pimedaks läinud ja ta värises.

Koolme juures ta jättis auto seisma ja astus välja, et vee sügavust uurida. Viis aastat tagasi uppus siin pärast kõrtsis veedetud õhtut üks Baikie majja tagasi sõitnud üliõpilane, kelle auto kiiresti tõusnud tulvavesi kummuli keeras. Veepinnalt peegelduv esitulede valgus ei lasknud koolme sügavust hinnata. Kevad oli olnud kuiv ja seetõttu ta otsustas riskida. Vesi auras ja sisises kuuma mootoriga kokku puutudes, kuid ta jõudis küllaltki kergesti teisele kaldale.

Taas sulges tee värav, mis oli sedapuhku puust. Ilm oli liiga pime, et midagi lugeda, aga ta teadis, et siin on silt. „Ainult Black Law’ tallu ja Baikie majja”. Ta avas mootorit tööle jättes värava. Auto oli pargitud tõusule ja esitulede valgusvihk suundus üles puudeta mäenõlvale. Ilmselt oli ta tajunud mingisugust liikumist, sest ta tõstis pilgu ning nägi veekindlast Gore-Tex-kangast valmistatud ja peakotiga varustatud matkajoppi kandvat inimkuju. Paistis peegeldunud valguse sähvatus ja ta oletas, et mehel on kaasas binokkel või fotoaparaat. Ta oli kindel, et tegemist on mehega, ehkki inimkuju oli liiga kaugel, et sellest täpselt aru saada. Mees pöördus ja kadus pimedusse.

Rachaelit valdas ebameeldiv tunne, nagu oleks tal juba mõnda aega silma peal hoitud. Majani jäänud viimast poolt miili sõites pidas ta aru selle üle, kes võis olla nõnda rumal, et tuli niivõrd vähese valgusega siia mäele kõndima.

Rachael otsustas, et ei astu talust läbi. Dougie läheb ärevile, kui teda ette hoiatamata segatakse. Bella kuuleb autot ja kui Dougie on magama jäänud, tuleb ta võimaluse korral alla Baikie majja. Talu elumaja köögist paistis valgust, kuid kardinad olid ette tõmmatud. Koerad haukusid valjusti ja sööstsid laudast õuele. Lärm näis mägedelt vastu kajavat ja Rachael mõtles, et nii ongi hea. Bella võib olla kus tahes, aga see tal kuulmata ei jää. Seejärel nägi ta valgust teisel korrusel ja arvas, et tõenäoliselt sätib Bella meest ööseks magama.

Ta sõitis riisutud ja puhtast õuest läbi. Orgu avaneva vaatega Baikie maja paiknes tee lõpus ning seda ümbritsesid aastate jooksul istutatud puud, mis pidid majale tuulte eest veidi varju pakkuma.

Võti oli tagaukse juures dekoratiivse korstna jätkutoru all nagu ikka. Sisse jõudes otsis ta kobamisi üles lambilüliti. Maja lõhnas küll rõskuse järele, kuid ta teadis, et see on puhas. Ta oli käinud seda novembris pärast viimaste tudengite lahkumist küürimas. Bella tuli siis majja koos paari pudeli koduveiniga ja nad tegid päeva endale mõnusaks. Lõpetasid nad selle talus Dougie viskit juues. Rachael magas külalistele määratud toas ehk Neville’i toas, nagu Bella seda nimetas, kuigi tema teada ei olnud Neville seal aastaid käinud, ja ärkas kõige rängema pohmelusega oma elus. See oli ainus kord, mil ta oli talus maganud.

Rachael keeras õues asuva gaasiballooni lahti ja läks siis kööki, et kohvivesi tulele panna. Köök oli pisike – see uuema aja juurdeehitus oli nii väike, et ta sai üheaegselt puudutada köögi mõlemat seina. Ta torkas roostes külmkapi pistiku pesasse, pani kapiukse kinni ja tundis kergendust, kui kapp surisema hakkas. Gaasileek vuhises, aga vesi kannus polnud isegi veel soe. Ta käis selle keema hakkamist oodates elutoa läbi ja vedas tõmbetuule tõrjumiseks kardinad ette. Kunagi olid kardinad olnud hallist velvetist, kuid päike oli neile heledad ribad peale pleegitanud ja karvastatud pind oli nüüd üsna siledaks jäänud. Toas olid sohva, mida katva India voodivaiba oli Rachael aasta tagasi kodust siia toonud, kaks tugitooli, mis vajasid midagi, millega määrdunud kohti kinni katta, hallitusplekkidega raamatud ning ühes nurgas klaasvitriinis rebasetopis. Ümbritsevad asjad olid niivõrd tuttavad, et Rachael ei pannud neid tähelegi. Ta mõtles ainult sellest, kuidas sooja saada. Nüüd oli isegi majas sees nii külm, et hingeõhk väljus suust pilvedena.

Kamina juures oli paberit ja tulehakatist, ent kolde kõrval korvis ei olnud halge. Kaminasimsil olid tikud, aga need olid niisked. Pärast mitut katset tikku põlema saada keeras Rachael ajalehe süütelondiks ja läitis selle köögis gaasileegilt. Ta tegi tule üles, tuletades meelde vanu nippe eelmisest korrast. Kann hakkas vilistama ja ta valmistas ühe lahustuva kohvi hädaabipurgist, mille oli kotis kaasa toonud. Ta küürutas kohvi juues tule kohal, mida ta poputas seni, kuni oli kindel, et see ei kustu.

Ta tõi asjad autost ära ja asetas siis tulele veega täidetud kastruli. Õhtueineks sööb ta pastat ja joob klaasitäie seda veini, mida ta kavatses hiljem Bellaga rüübata. Ta võttis korvi, et puid tuua. Need olid riidas kõrge eest lahtise sara tagaseina ääres, mis pakkus varju ka roostetavale traktorile ja virna laotud põhupallidele. Nii kaugele majast paistev valgus ei ulatunud ja ta võttis kaasa taskulambi. Ilm oli väljas selge ja jääkülm. Tähed näisid olevat tänavalaternate helgist saastamata avaras taevas eredamad kui kodus.

Bella oli korraldanud oma enesetapu sama tõhusalt, kui ta tegi kõiki muidki asju oma elus. Ta õõtsus taskulambi heidetud valguses tugevast nailonköiest silmuses. Tema nägu oli valge. Ta oli selleks sündmuseks valmistudes huuli värvinud ja pannud selga siidpluusi, mille Rachael oli ostnud talle tänutäheks eelmise hooaja eest. Tema mustad kingad läikisid lambivalgust peegeldades. Ta oli kaks põhupalli seinast eemale tõmmanud ja nende otsa roninud, et köit laetala külge siduda. Ja kui ta siis omadega valmis oli, lõi ta ühe palli jalaga alt.

Muidugi oli olemas kiri. Ta oli ka selle peale mõelnud. Kiri oli adresseeritud Rachaelile ja selles paluti vabandust, et just nimelt tema on sunnitud laiba leidma: „Ma ei saanud panna Dougiet seda läbi elama ja teadsin, et sina saad omadega hakkama.” Seejärel tuletas ta Rachaelile meelde, et talu elumaja uks on lahti, mistõttu ta pääseb telefoni juurde kedagi häirimata – taas peeti silmas Dougiet. Aga kirjas ei olnud midagi, mis oleks enesetappu tegelikult seletanud. Ta kõigest ütles, et ei suutnud seda enam taluda. Ta teadis, et Rachael leiab ta veel enne, kui õhtu läbi saab, sest ta oli halukorvi tühjaks teinud. Rachael oli alati teadnud, et Bella on tark naine.

Rachael sai maruvihaseks, kui nägi Bellat, kes seal niiviisi kõlkus, olles tänu siidpluusile, stiilsete püsilokkidega juustele ja huulepulgale küll äratuntav, kuid tegelikult siiski mitte Bella, sest see naine ei olnud kordagi oma elus niivõrd liikumatult paigal püsinud. Rachael oli raevust mõistust kaotamas. Ta tahtis kasutada surnukeha poksikotina ja Bellale rusikaga kõhtu virutada. Tahtis põhupalli otsa ronida ja lahtise käega vastu seda kaamet elutut nägu lajatada. Lajatada seepärast, et Bella oli ju olnud sõbranna. Nii et kust võttis ta õiguse niiviisi teha, ilma et oleks seda eelnevalt temaga läbi arutanud? Ja lajatada seepärast, et Rachael oli tänast õhtut elevusega oodanud alates hetkest, mil ta kuulis, et see projekt võetakse käsile. Ta oli kujutanud endale ette, kuidas ta istub koos Bellaga Baikie majas ning jagab temaga pudelitäit veini ja ämbritäit kuulujutte.

Aga ta ei löönud surnukeha. Ta hoopiski pöördus, andis rusikahoobi põhupallile ning lõi seda üha uuesti ja uuesti seni, kuni sõrmenukid olid marraskil ja veritsesid.

Ta taipas alles hiljem, kui kaua ta oli seal traktorisaras viibinud. Kui ta majja tagasi jõudis, oli vesi kastrulis keema läinud, kuid sel paganama gaasileegil kulus ju pool tundi ainuüksi sellelegi, et kohvivesi kannus soojaks saada.