Читать книгу Vareselõks - Ann Cleeves - Страница 8

Ta ei kasutanud esimesel korrusel oleva välisukse võtit, vaid läks trepist alla ja koputas köögiaknale. Ta ei tahtnud äkitselt maja sisemusest kööki ilmuda nagu mingisugune vaim või murdvaras. Edie ei oodanud teda tagasi.

Ust ei avanud mitte Edie, vaid süsimustaks värvitud ja sirgelt lauba kohal lõigatud juustest Kleopatra-soenguga keskealine naine. Ta kandis kogukaid kuldkõrvarõngaid ja peaaegu pahkluudeni ulatuvat kootud torukleiti. Kleit oli erepunane ja samasugust tooni kui huulepulk. Köögis oli ka üks igavlev ja tusane teksarõivastes tütarlaps. Rachael tundis korraks ühtekuuluvust temaga. Ruum oli täis sigaretisuitsu. Siin oli väga palav. Ilmselt olid nood kaks kutsutud varajasele õhtusöögile, sest laual võis näha tüüpilise Edie söömaaja jäänuseid. Seal oli Toscanas veedetud puhkuselt kaasa toodud pastakausse, Prantsuse saia tükikesi ja tühi ülimalt odava Rumeenia punaveini pudel. Edie valmistas parajasti sinisesse plekist kannu kohvi. Ta vaatas ükskõikselt üles. Inimesed koputasid pidevalt köögiaknale.

„Kullake,” ütles ta. „Tule sisse. Ja pane uks kinni. Väljas on kõva tuul.”

Rachael sulges ukse, kuid jäi seisma. „Mul on vaja sinuga rääkida.”

„Kohvi tahad?” Edie pöördus hajameelselt. Ta hoidis ikka veel kannu käes.

„Ema!” See oli ainus Rachaelile pähe tulnud viis Edie tähelepanu hõivata. Ta ei olnud Ediet kunagi niiviisi nimetanud.

Edie vaatas kulmu kortsutades tema poole. „Kas sellega on kiire?”

„Jah. Tegelikult ongi.”

Kleopatra ja tema tütar saadeti Rachaeli jahmatanud asjatundlikkuse, viisakuse ja väledusega minema. See kohv jäigi neil joomata.

„Nii kahju, et te peate ära minema,” kuulis Rachael Ediet suure välisukse juures ütlemas, otsekui oleks see lahkumine olnud täiesti nende enda idee.

Kui Edie kööki tagasi jõudis, oli Rachael leidnud teise veinipudeli ja avas seda parajasti. „Sa ei peaks laskma inimestel siin suitsetada.”

„Kallis, ma tean seda, aga ta oli trööstitus meeleolus. Tema abikaasa põgenes äsja koos ühe oma õpilasega.”

„Ja teie arutasite seda siin. Tütre juuresolekul.”

„Mitte just otseselt.” Edie otsis õiget sõna: „Üsna ähmaselt. Mees oli kolledžis minu ajal õppejõud. Mina ta kohale määrasingi. Ma tundsin teatavat vastutust.”

„Muidugi.” See oli öeldud irooniaga, mille Edie täiesti hästi ära tabas.

Ta seadis ennast istuma Rachaeli vastas värvimata plaadiga männipuust laua taga ja võttis rahulikult vastu veel ühe klaasitäie veini. Edie oli hiljaaegu pensionile läinud, kuid ta ei olnud lõpetanud enda eest hoolitsemist. Hoolimata Rachaelile lapsepõlves nii palju piinlikkust valmistanud kalduvusest eelistada äärmuslikke seisukohti oli ta alati arvanud, et välimus oon tähtis. Tema lühikesed juuksed olid korralikult pügatud ja nahk veatu. Ta rõivastus hästi, kandes vananevale hipile sobivaid pikki seelikuid ja vooderdatud rahvarõivajakke. Rachael oleks tahtnud teada, kas ema peab praegusel hetkel armukest. Tema kasvuajal olid mehed alati olemas, kuid Edie pidas ennast üleval niivõrd diskreetselt, et see lähenes juba sundkäitumisele. Nood mehed ei olnud siin kaootiliselt sisustatud ja asju täis tuubitud köögis kunagi teretulnud. Neile tehti üpriski hästi selgeks, et Edie kodusesse ellu ei tungi nad kunagi.

Edie vaatas üle oma veiniklaasi Rachaeli poole.

Ta lausus ettevaatlikult: „Loodetavasti ei ole sa siin selleks, et jälle vanade asjade juurde tagasi tulla.”

Selle all peeti silmas Rachaeli isa.

„Ei ole.”

„Siis räägi mulle,” ütles Edie väga leebelt, „millega ma sind aidata saaksin.”

Rachael rüüpas sõnatult veini.

„Kas noormehega on midagi lahti?”

„Ära ole rumal. Ma ei ole neljateistkümnene. Kas sa pealegi arvad, et ma tuleksin millestki sellesarnasest sinuga rääkima?”

„No arvan küll. Ma loodan, sa võiksid rääkida.” Edie hääles oli kahetsust, mis tekitas Rachaelis tunde, et ta on jonnakas ja rumalalt lapselik.

„Bella on surnud,” ütles ta. „Ta suri eile õhtul. Poos ennast üles. Mina leidsin ta.”

„Miks sa varem koju ei tulnud? Või ei helistanud? Ma oleksin sinu juurde sõitnud.”

„Ma arvasin, et suudan sellega ise toime tulla.”

„Milles küsimus. Ma olen kindel, et suudad.”

Kulus tükk aega, enne kui Rachael vastas.

„Ei suuda,” ütles ta. „Iseseisvalt ei suuda. Seekord küll mitte.”

„Ahaa.” Edie jõi oma veini ära. See jättis pleki nii tema huultele kui ka laiadele esihammastele, mille Rachael oli temalt pärinud. „Tead sa, ma olen Bella peale alati armukade olnud. Veidike. See ei tähenda, nagu poleks mul praegu temast kahju. Muidugi ei tähenda. Aga mulle oli vastumeelne see, et te teineteisele nii lähedased olite.”

„Sa ei kohtunud temaga ju vist kordagi?”

„See tegi kõik veelgi hullemaks. Ma kujutasin endale ette … asi oli selles, kuidas sa temast rääkisid. Ma arvasin, et …”

„Et ma soovin, et tema oleks minu ema?”

„Midagi sellesarnast.”

„Ei soovinud,” ütles Rachael. „Aga me olime sõbrannad. Tõelised ja lähedased sõbrannad.”

„Kui sa tahad temast rääkida, siis ma võin öö läbi kuulata.”

„Jumala eest, ei taha.” Kas polnud Edie ja tema sõbrannade puhul tüüpiline, et rääkimist peeti ainsaks asjaks, mis on oluline? Tema kodu oli kogu lapsepõlve jooksul rääkimist täis olnud. Ta arvas siis, et see on nagu sõnadest supp, mille sisse ta upub. Võibolla just nimelt seepärast meeldisidki talle kõige rohkem arvud ja asjade loendamine. Arvud on täpsed ja ühetähenduslikud.

„Mida siis?”

„Mul on vaja teada, miks ta seda tegi.”

„Kas me oleme kindlad, et ta tahtis seda teha? Kas see ei saanud olla õnnetusjuhtum? Või koguni mõrv?”

Rachael raputas pead. „Politsei käis kohal. Ja oli jäetud kiri. See oli kirjutatud tema käega. Ja ma seletasin politseinikule, et selle sõnastus on samasugune nagu tema jutul. Sa ju tead, mida ma silmas pean?”

Edie noogutas.

Sõnadest tead sa muidugi kõike, mõtles Rachael.

„Ta teadis, et ma tulen sellel õhtul. Kui tal oli mingisugune mure, siis ta oleks saanud sellest minuga rääkida. Võib-olla ta arvas, et ma ei aita teda.”

„Ei, seda poleks ta küll arvanud.”

„Ma oleksin pidanud talvel temaga ühenduses olema. Siis ma oleksin teadnud. Kas sa saad aru, et ma isegi ei helistanud talle?”

„Kas tema sinule helistas?”

„Ei helistanud.”

„Arvatavasti sa tead, et süütunne on leina üks tavalisi atribuute?”

„Edie!”

Edie oli õpetanud alamastme kolledžis inglise keelt ja kirjandust ning teatrikunsti, kuid vastutanud ühtlasi ka hingehoiu eest. Ta oli käinud nõustamiskursustel. Need teiste ette puistatavad psühholoogia kullaterakesed ärritasid Rachaelit alati.

„Ma tean,” ei lasknud Edie ennast heidutada. „Psühholoogi sõnamulin. Mis ei tähenda veel, et see ei oleks õige.”

„Ausõna. Ma ei vaja seda kõike.”

„Ma ei tea päris kindlalt, mis see on, mida sa vajad.”

„Praktiline abi. Mul on tarvis välja selgitada, mis sundis Bellat enesetappu sooritama. Black Law’s viibides ma seda teha ei saa. Pealegi on tegemist millegi niisugusega, mis on sinul hästi käes. Rääkimisega. Kuulamisega. Isegi klatšimisega. Kellelgi peab ju olema aimu, miks talle tundus, et ta peab sooritama enesetapu.”

„Kas tema tahaks, et sa seda teed? See näeb välja nagu … sekkumine eraellu.”

„Ta korraldas kõik nii, et mina pidin olema see, kes ta leiab. Ta tundis mind. Ta teadis, et ma hakkan küsimusi esitama.”

„No hüva, millest me alustame?” Edie oli esitanud sellesama küsimuse siis, kui nad võtsid vahetevahel üheskoos ette pika ja vaevarikka bussisõidu Newcastle’isse. Nad seisid Haymarketil ja vaatasid Northumberland Streeti rahvast tuubil täis kaupluste poole. Rachael oli alati eelistanud avatud ruume ning tundis surutist ja kabuhirmu, kuid Edie lähenes sisseostude tegemisele alati metoodiliselt.

„No hüva, millest me alustame?” Ja ta võttis oma nimekirja välja ning pani päeva paika: Farnons koolivormi ostmiseks, Bainbridge kardinariide ostmiseks, lõunasöök Theatre Royali vastas üliõpilaste kohvikus, M & S püksikute ja sokkide ostmiseks ning kella kolmese bussi ajaks tagasi Haymarketile.

Rachaeli kartused hajutati taas. „Mina arvasin, et matustest.”

„Kes need korraldab?”

„Dougie poeg Neville. Ma pidin neile teatama, mis on juhtunud, kuigi alguses ei tulnud see mulle pähegi. Ma ei mõelnud temast kordagi nii, nagu võiksid tal olla mingisugused sidemed Bellaga. Bella ei rääkinud temast kuigi palju. Kuid muidugi pidi Neville Dougie olukorrast teada saama ja ka talu vajab hooldamist. Lambad hakkavad kohe poegima …”

„Ja ta võttis matuste korraldamise enda peale.”

„Jah, ta ütles, et teeb seda meelsasti. Ma küsisin temalt, kas tal on midagi selle vastu, et ma panen Gazette’i kuulutuse. Teiste mäestikutalude rahvas suhtus Bellasse hästi. Mõned tema sõbrad või pereliikmed võivad kuulutust näha ja kohale tulla.” Ta pöördus Edie poole. „Tegelikult ei saanud ma kogu selle pika aja peale Bellast ju midagi teada. Ma ei tea, kas tema vanemad on veel elus või kas tal on vendi või õdesid ega isegi mitte seda, kus ta sündis. Me muudkui rääkisime ja rääkisime minust, aga seoses temaga ainult Dougiest ja talust. Neville küsis, kas on sugulasi, kellele ta peaks teatama, kuid mina ei osanud talle midagi öelda.”

„Kas Dougie ei oleks saanud aidata?”

„Dougiest ei ole ma osanud kunagi midagi öelda. Bella lobises temaga just nimelt niisamuti nagu enne insulti, kuid mõnikord ma mõtlesin, et ta viib ennast eksiteele, kui arvab, et mees saab kõigest aru. Kahtlemata reageeris Dougie lihtsamatele küsimustele. „Kas sa juua tahad?” „Kas ma teen akna lahti?” Aga midagi enamat?” Rachael kehitas õlgu. „Ja arvatavasti ei rääkinud Bella ka temale oma minevikust kuigi palju. Dougie armastas teda nii väga, et ta poleks sellest hoolinud.”

„Kus Dougie praegu elab?”

„Hooldekodus. Rosemountis. Kas sa tead seda?”

„Mõhõh. Ma tunnen sealset öövalveõde. Tema poeg oli minu õpilane. Neil oli probleeme. Ma sain neid veidi aidata. Nii et …”

„Ta on sinu tänuvõlglane?”

„Võib-olla saab ka tema mind veidi aidata.”

„Minu meelest sa arvad, et ma olen peast segane,” ütles Rachael. Nad olid pudelile juba peaaegu põhja peale teinud. „Tõenäoliselt sa mõtled, et ma peaksin teatavaks võtma, et Bella on surnud, ja oma eluga edasi minema. Miks oleks mul vaja minevikus tuhnida, eks ole?”

„Kas sa saaksid niiviisi teha? Sellele lihtsalt selga pöörata?”

„Ei saaks.”

„Miks sa siis üldse küsid?”

Rachael hakkas magama minema, kui Edie päris: „Kas see ei võinud olla kuidagiviisi seotud karjääriga?”

„Mida sa silmas pead?”

„Sa ütlesid, et ta armastas mägesid. Kas ta oleks nendesse lõigatud suurt armi, lõhkeaineid ja veoautosid talunud? Ma tean, et karjäär ei ole küll tema maal, kuid ta oleks seda ju näinud, eks ole? Iga päev.”

„Ta oleks karjääri jälestanud, aga niisama lihtsalt alla andnud ta ka ei oleks. Ta oleks selle vastu võidelnud. Oleks vajaduse korral buldooserite ette heitnud.”

„Kuid lõpuks ta ju teadis, et sellest kõigest poleks põrmugi kasu?”

„Kust võis tema seda teada? Me ei ole veel töölegi hakanud. Otsust ei ole võimalik langetada enne, kui meie oleme oma töö lõpetanud ja on leidnud aset avalik arutelu. Ja karjäär poleks olnud nii tähtis kui Dougiega koos elamine. Lõppude lõpuks läks talle ainult see korda..”