Читать книгу Vareselõks - Ann Cleeves - Страница 7

Selle Baikie maja nime all tuntuks saanud hoone oli varsti pärast sõda ostnud talult Constance Baikie. Ta oli vanatüdrukust looduseuurija ja raamatuillustraator. Kunagi kõndis ta inspiratsiooni otsides mägedes ringi, ent peagi seadis liigne täidlus tema uitamistele piirid. Talle sai harjumuseks joonistada tugitoolis istudes ainult neid linde, taimi ja putukaid, keda ta oma aknast nägi. See oli tema kõige viljakam loomejärk. Tema raamatuillustratsioonide originaaltrükiplaadid läksid müüki üllatavalt suurte summade eest. Üks Londoni galerii võttis ta ette ja korraldas aastanäituse. Keegi ei teadnud täpselt, mida ta kogu selle rahaga tegi, sest ta elas väga kokkuhoidlikult. Meelelahutuseks kirjutas ta teadusajakirjadele kiuslikke ja naljakaid kirju, milles ta naeruvääristas oma erialakaaslaste uurimistööd.

Tollal veel terve ja toimekas Dougie tõi talle kord nädalas Kimmerstonist oma Land Roveriga kogu vajamineva tarbekraami. Ta ei pakkunud Dougiele selle eest kunagi mingisugust tasu, vaid kinkis talle igal aastal jõulude ajal joonistuse talust ja ümbritsevatest mägedest. Pärastpoole leidis Bella virna laotud joonistused mehe kirjutuslaua sahtlist ja laskis need raamida. Preili Baikie ei tundnud üksindust. Külalisi võttis ta vastu lahkelt, kuid ta ootas neilt kingitusi: kreemikooke, küpsiseid ja viskipudeleid.

1980. aastal preili Baikie ootamatult suri. Talle ühel hommikul piima viima läinud Dougie leidis ta akna all istumast. Ta oli seal olnud kogu öö. Ta asutas oma testamendiga heategevusliku usaldusfondi keskkonnahariduse ja -uuringute edendamiseks ning annetas maja fondile. Ta seadis tingimuseks, et fond ei tohi toetada inimesi, kes on nooremad kui kaheksateist eluaastat. Lapsed polnud talle kunagi meeldinud. Üliõpilased kasutasid Baikie maja välitööde baasina. Rachael saatis eelmise kevade siin mööda magistritöö kirjutamist lõpule viies. Kui fondi komitee jõudis otsusele, et vajatakse värsket verd, valiti ta usaldusisikuks.

Maja oli enam-vähem niisugune, nagu see Constance’ist maha jäi. Kogu mööbel oli tema oma. Fantaseerima kalduvad tudengid kujutasid endale ette, et nad näevad hilja öösel tema vaimu.

„Kui vaim liikus, siis ei saanud see olla tema,” ütles üks teda tundnud õppejõud. „Liikuv vaim ei saanud olla Connie. Nii palju kui mina mäletan, ei liikunud ta üldse. Vähemalt mitte sellal, kui mina teda tundsin.”

Rachael ei uskunud vaimudesse.

Just nimelt seda rääkiski ta järgmisel päeval Anne’ile ja Grace’ile, kui nad talle kangesti kaasa tundsid. Rachael oli kavatsenud viivitamatult kaardistamist alustada, kuid oli sunnitud seda kõike jälle uuesti otsast üle kordama. See oli tal esimene kord mõnda töörühma juhtida ja niisugune häiriv olukord pahandas teda. Ta oli juhtimist enda peale võttes juba niigi närvis. Nad olid Baikie majas selleks, et uurimistööd teha ja mitte selleks, et lobiseda, aga kui Anne ja Grace kohale ilmusid, et tööle hakata, oli ta sunnitud neile kõnelema, mis Bellaga juhtus.

Anne oli kohalik naine ning Rachael oli temaga varemgi koos töötanud. Ta oli Rachaelist vanem ja väga enesekindel ning Rachael ei teadnud päris hästi, kuidas ta võiks suhtuda sellesse, kui talle öeldakse, mida ta peab tegema. Grace oli tulnud väga heade soovitustega, kuid Rachael ei olnud temaga varem kordagi kohtunud. Ta ei saanud zooloogi valimisel sõna sekka öelda ja see näris ikka veel tema hinge. Grace oli kahvatu ja kõhn ning näis, nagu oleks teade enesetapust nõrutanud välja selle vähesegi jume, mida temas veel leidus. See jättis mulje, et tegemist on ülereageerimisega. Bella oli ju lõppude lõpuks olnud talle võõras inimene.

Anne tahtis siiski teada kõiki üksikasju.

„Kui kohutav!” lausus ta, kui laiba avastamise lugu oli ära räägitud. „Mida sa seejärel tegid?”

„Ma läksin Black Law’sse ja helistasin telefoniga.” Ta oli sisenenud majja vaikselt, sest ei tahtnud Dougiet hirmutada, kuigi sai aru, et too tõenäoliselt eeldabki, et Bella seal ringi kolistab. Teiselt korruselt hääli kuuldes läks ta liimist lahti ja pidas viivuks aru, kas ta kogu seda asja endale hoopiski ette ei kujuta. Ta hiilis trepist üles, mõeldes sealjuures: „Jumala eest, kui Bella uksest välja tuleb ja mulle peale satub, näen ma ju välja nagu ehtne lollpea.” Seejärel oli ta kuulnud valjult üürgama hakanud muusikat ja taibanud, et need hääled tulevad Dougie toas olevast televiisorist.

„Mina vist ei teakski, kellele enesetapu puhul helistada.” Anne’i hääl oli kaastundlik, ent ka lõbusavõitu, mis pahandas Rachaelit. Jumala eest, mõtles ta, loodetavasti ei ole me juba hakanud üksteisele närvidele käima.

„Ma valisin 999. Ma ei teadnud, mida ma peaksin veel tegema. Päästekorraldaja ühendas mind politseiga ja nemad kutsusid siia arsti. Ma oleksin pidanud mõtlema selle peale, et Dougiel läheb nagunii arsti vaja.”

Arsti nimi oli Wilson. Rachael kartis, et too eksib tee peal ära, kuid ta oli juba varem Dougie juures käinud ja pealegi tundis siinset piirkonda. Ta sõitis Range Roveriga, kandis jalas matkasaapaid ja kalifeesid ning nägi välja nagu loomaarst.

„Ta ütles, et Bella on juba vähemalt kaks tundi surnud olnud,” lausus Rachael, „ja seejärel ilmus kohale politseinik. Nad rääkisid ühe Kimmerstoni surnumatjaga, et ta siia tuleks.”

Ta pakkus välja, et sõidab surnumatja juhendamiseks kohale, kust tee ära pöörab. Härra Drummond oli seda jubedat sõitu ja öist aega arvestades vägagi lahke. Tal oli ümar prillitatud keerubinägu ja ta ütles, et enesetapud mõjuvad alati väga traumeerivalt. Siis kutsus arst kohale haiglaauto, et see Dougie ära viiks. Dougie ei saanud Black Law’sse jääda, sest siin ei olnud kedagi, kes oleks tema eest hoolitsenud. Võib-olla arst ootas, et Rachael ennast vabatahtlikult välja pakub, kuid tema poleks säärase asjaga ainsatki päeva toime tulnud. Ta arvas, et võib-olla on isegi parem, kui Dougie sõidab siit minema koos Drummondi ja Bellaga, aga niisugust ettepanekut tal vaevalt et sobis teha.

„Kuidas härra Furness ennast tundis?” küsis Anne. „Kas sina olid see, kes talle sellest rääkis?”

Rachaeli meelest nautis Anne praegust draamat. Ta oli alati olnud üksjagu etenduselembene.

„Muidugi,” ütles Rachael. Seda Bella ju tahtiski.

„Kas ta sai aru?”

„Oojaa.”

„Kuidas ta selle vastu võttis?”

„Ta nuttis.”

„Kas sa kõnelesid talle, et Bella tappis ennast ise?”

„Ei. Ma ütlesin kõigest, et Bella on surnud.”

Ta seisis koos arstiga talumaja ees hiljaaegu puhtaks kaabitud õuel ja vaatas, kuidas kiirabiauto mehed Dougiet kanderaamile tõstavad. Arst värises, kuid Rachael ei tundnud enam külma.

„See tuli vist pingest,” sõnas Wilson. „Tuli sellest, et ta elab teistest nii kaugel. Peab talu toimimas hoidma ja härra Furnessi eest hoolitsema. Ta ei olnud selliseks eluks sündinud. Minu meelest miski temas lihtsalt murdus.”

„Ei tulnud,” ütles Rachael kindlalt. „Tõesti ei tulnud. See ei saanud niiviisi olla. Bella armastas Black Law’d. Ta nautis viimset kui üht siin veedetud minutit.”

Seepeale heitis tohter talle kaastundliku pilgu, sest arvas, et naine ei ole võimeline tegelikkusele näkku vaatama. Rachael juurdles esimest korda, mida pidas Bella silmas selle all, et ta ei suuda seda enam taluda.

Kui kiirabiauto, arst ja surnumatja olid ühise kolonnina teele asunud, jäi Rachaeli juurde ainult noor politseinik. Too jälgis teiste autode pimedusse kaduvaid tagatulesid teatava nukrusega, nagu oleks ta ennast hüljatuna tundnud, ja ütles siis:

„Ega te ei tea, kas siin majas on mingisugust kangemat kraami?” Rachael sai aru, et ta tahab kangesti majja varjule pääseda, aga see ei jätnud just väga professionaalse käitumise muljet isegi siis, kui ta lisas: „Ma oletan, et teile kuluks üks naps ära.”

Rachael leidis elutoa puhvetist pudeli viskit. Nad võtsid istet köögis, kus oli soojem. Ilma et ta oleks ära oodanud, millal talle juua pakutakse, kallas politseinik endale klaasikese ja ulatas pudeli Rachaelile.

„Mida teie siin nii kaugel teete?”

„Töötan.”

„Kas te töötate Furnesside juures?”

„Ei, ma töötan ühes keskkonnafirmas. Firmas Peter Kemp ja Partnerid. Me koostame keskkonnamõjude hinnangut. Meil lubati kasutada baasina maja, mis asub veidi maad kaugemal sellesama tee ääres.”

Mehe näolt paistis mõistmatus.

„Kas te olete kuulnud kaitsealale kavandatavast karjäärist?”

„Olen küll.” Aga politseiniku hääl oli ebalev. Meenutas sellise poisi oma, kes on tunni õppimata jätnud, kuid püüab optimistlikult ennast blufiga päästa, nii et Rachael rääkis talle. Rääkis karjäärist, taotlusest projekteerimisloa saamiseks ja seadusega kehtestatud nõudest hinnata võimalikke kahjustusi.

„Meid palgati seda uuringut läbi viima ja tulemustest aru andma.”

„Kas te jääte ihuüksi nii kaugesse kohta?”

„Ainult tänaseks ööks. Homme jõuavad kohale minu kolleegid.” Rachael vaatas aknast välja heledamaks tõmbuva taeva poole. „Jõuavad täna.”

„Seega siis Peter Kemp.”

„Ei. Peter ei tegele nüüd enam kuigi palju üksikjuhtumitega. Anne Preece on botaanik. Grace Fulwell on imetajate asjatundja.”

„Kolm plikat?”

„Kolm naist.”

„Nojah.” Mees pidas vahet. „Ja te peate mägedesse minema. Igasuguseid asju üle lugema?”

„Jah, midagi sinnapoole. Selleks on olemas üldiselt tunnustatud meetodid.”

„Kas see ohtlik ei ole?”

„Te tahate öelda, et ohtlik naistele?”

„Noh, kellele tahes.”

„Me jätame maha andmed oma marsruudi ja selle kellaaja kohta, millal me loodame baasis tagasi olla. Kui tekib mingisugune probleem, saavad teised otsinguid korraldada.”

„Mina küll ei tahaks ilma raadiosaatjata seal väljas olla.” Politseinik võbistas ennast, otsekui oleks tal ootamatult külm hakanud. „Ma ei tahaks seal üldse olla.”

Rachael sai aru, et ta venitab jutuajamist pikale, et ei peaks pimedas üksinda mööda seda teed sõitma.

„Te ei ole maapoiss,” ütles ta.

„Kas see paistab välja?” Mees muigas. „Ei ole. Ma olen sündinud ja kasvanud Newcastle’s. Aga minu naine Jan arvas, et maal oleks last parem üles kasvatada, mistõttu ma palusin ennast siia üle tuua. See on parim asi, millega ma olen eales hakkama saanud.”

Ehkki praegu siin kõnnumaal ei paistnud ta selles enam nii väga kindel olevat. Rachael oligi oletanud, et ta on abielus. Küsimus polnud mitte ainult sõrmuses. Mees nägi väga hoolitsetud ja poputatud välja.

„Kas te ei peaks nende juurde tagasi minema?” ütles ta. „Nad panevad imeks, kus te võiksite olla.”

„Ei, Jan viis lapse tema vanaema vaatama. Nad jõuavad tagasi alles järgmisel nädalavahetusel.”

Rachael kadestas seda naist, kellega ta polnud kunagi kohtunud. Politseinik tundis temast nii silmanähtavalt puudust. Ja küsimus polnud ainult värskelt triigitud särkides ega lauale antud söögis. Küsimus oli tühjas voodis ja selles, et pärast tööd koju minnes ei olnud tal kellegagi juttu ajada.

„Teil ei ole ju midagi selle vastu, et vastata mõnele küsimusele seoses proua Furnessiga? Ma tahan öelda, et kohe praegu. Te saite sellest küll ilmselt šoki, kuid kunagi ma pean ju tunnistajaütluse võtma.”

„Ei ole,” ütles Rachael. „Kõige parema meelega teeksin ma selle kohe ära, sest siis saan ma veidi magada, enne kui teised siia jõuavad. Mida te tahate teada saada?”

„Kõike, mida te oskate mulle temast rääkida.”

Oleks huvitav, kas sa ütleksid nii siis, kui su naine oleks kodus, mõtles Rachael. Aga ta kõneles mehega sellegipoolest, sest ta tahtis kellelegi rääkida Bellast ja sellest, kui head sõbrad nad olid olnud. Ta ütles, et see oli nagu muinasjutt. Bella tuli maale siia tallu Dougie ema eest hoolitsema ning hakkas seda kõike – Dougiet ja Black Law’d ja mägesid armastama. Nad abiellusid ja elasid isegi pärast Dougie insulti päris tõega õnnelikult.

„Miks ta ennast siis tappis?”

Rachael ei olnud kindel, kas mees üldse kuulabki tema juttu. Just nimelt see küsimus oli kogu õhtu jooksul tema aju tagasoppides pesitsenud. „Ma ei tea.”

„Aga kas see kiri on kirjutatud tema käega?”

„Oojaa. Ja mitte ainult tema käega. Ka sõnade seostamise viis on tema oma. Bella kõneleski niiviisi.”

„Millal te teda viimati nägite?”

„Möödunud aasta novembris.”

„Noh, selles see asi siis ongi. Nelja kuu jooksul võib juhtuda mida tahes.”

„Võib vist jah.” Ehkki Rachael oli arvanud, et Bella ei muutu iial. Ja Bella pidi taipama, et niisama ta seda asja ei jäta. Ta pidi teadma, et Rachaelil tekivad küsimused ja ta ei saa rahu enne, kui on välja selgitanud, mis selle taga peitub. Nii et miks ei jätnud ta siis Rachaelile midagi enamat, millest kinni hakata?

„Ma ei tahaks teid üksinda siia jätta. Kas teil on keegi, kelle juurde te saate ööbima minna?”

Et ma sulle mööda seda teed sõites seltsiks oleksin, mõtles Rachael.

„Ma ootan teiste saabumise ära ja seejärel võin ma minna Kimmerstoni oma ema koju.”

Ta ütles seda selleks, et politseinikust lahti saada, andes talle mõista, et tal on perekond olemas. On olemas keegi, kes tema eest hoolitseb. Ta arvas, et võikski pärastpoole mõneks tunniks koju sõita. Ta ajab majas asjad Anne’i ja Grace’iga korda ning läheb siis koju Ediet vaatama. Ehkki mitte sealt lohutust otsima. Edie ei olnud sedasorti ema.