Читать книгу Lained - Anna Haava - Страница 11

IMATRAL.

I.

Waat', Wouoksa sinab, hiilgab

Ja ruttab rahuta —

Imatra kose sülle

End heidab wäega:

Kuis wesi sääl küll woolab

Ja wahutab ja keeb

Ja mässab, kohab, möirab

Ja wastu kaldaid lööb! —

Sa kaldal metsas kuuled

Kui piksemürinat

Ja nagu lauluhääli

Ja kellahelinat —

Kas on see Soome rahwa waim,

Wõi mõni üleilmlik aim,

Mis uhke kose kaldal

On ööd ja päewad walwel?

Ta Põhjamaade ilust

Ja hiilgest kõneleb,

Sest kõrgest, karskest ilust,

Mis paremaks sind teeb;

Ta kõneleb kui kõue,

Kui kellahelinad,

Kui kauged, kaunid laulud,

Kui tiiwakohinad. —

Waik, mõttes kuulad, rändaja —

Ei ial kõike mõista sa.

Kuid rutemalt lööb süda

Ja silm lä'eb särama:

Sa aimad: truudus, wahwus

Sääl kõlab ühes ka. —

See heljub tähte hiilgel

Ja päikse paistusel

Ja walwab suwe ilul

Ning talwe tormidel —

Sääl heljub hella luule

Ja liigub muistne jutt

Ja kohab jõud ning julgus

Ja tungib aja rutt. —

Kas on see Soome rahwa waim,

Wõi mõni üleilmlik aim,

Mis uhke kose kaldal

On ööd ja päewad walwel?

II.

Kaljulise metsa põues

Ime-lilled õitsewad,

Ämariku-Koidu pühil

Nagu tähed paistawad.

Ei neid leia, ei neid näe

Mitte iga surelik:

Kaljulise metsa põues,

Sääl on Wäinämoise riik.