Читать книгу Lained - Anna Haava - Страница 6

Surm koputas, kutsus mind omale —

Kuid mina ütlesin: „Ei!”

Hulk elu-julgust ja -jõudu mul weel,

Seepärast ma minna ei wõi.

Siin elu-waewast ja -wõitlusest weel

Ma tahaksin osa saada,

Siin tahaksin nutta ja naerda ma weel

Ja loota ja kannatada.

Surm tulgu, kui tahab, üks teine kord,

Kui rohkem wast raugenud ma...

Kuid nüüdseks mu wiimane sõna on,

Et minust ei minejat saa.