Читать книгу Lained - Anna Haava - Страница 8

Mägede põues puhkab järw —

Suur, sügaw, sinine,

Kui oleks taewas heitnud end

Ta wilu woodesse.

Mägede põues —

Metsroosid, uhked palmipuud

Ta kaldal kaswawad,

Ja läbi laante laiad jõed

Ta hõlma tõttawad.

Mägede põues —

Oh seda päiksepaistet sääl!

Oh haljust, õitsemist!

Ei tea talw, ei tule torm

Sääl häwitama wist.

Mägede põues —

Sääl laulwad lained lugusid

Ja õhud heljuwad

Ja aimamata imesid

Sääl palmid kohawad.

Mägede põues —

Sääl Looja tarkust, heldust, auu

Sa tunned, aru saad,

Sääl elu tühjust, wiletsust

Sa hoopis unustad.

Mägede põues —

Oh jõuaks sinna järwele

Mu kõikuw elulaew,

Sääl saaksin terweks korraga,

Sääl unuks oht ja waew.

Mägede põues —

Ei jõua — laiad laaned ees

Ja mäed pilwini —

Ei rada sinna, ega teed

Wist leia ialgi —

Mägede põues —