Читать книгу Head rasvad tervise teenistusse - Anne Fleck - Страница 11

Meeli erutav teema – kolesterool

Üks kolesterooli ümber käiva ebameeldiva diskussiooni ohver oli muna, sest ainuüksi üks kanamuna sisaldab 220 milligrammi kolesterooli. See ei tee midagi, kuid kümneid aastaid hoiatati ametlikes soovitustes, et rohkem kui 330 mg kolesterooli päevas on tihedalt seotud suurema südamehaiguste ohuga. Niisiis oli nädalas lubatud süüa maksimaalselt kolm muna. Rohkemat munade tarbimist peeti tervisega mängimiseks. Seejuures on munad ju tegelikult nii armastatud: härjasilmade, munapudru, keedumunade, pošeeritud munadena … Ometi olen ma aastaid kuulnud iga päev küsimusi nagu „Kas ma tohin iga päev mune süüa?“ ja „Kui palju mune tohib süüa?“

Munad on midagi palju enamat kui kolesterool. Munad sisaldavad palju toitaineid, sealhulgas parima kvaliteediga valku, tohutul hulgal mikrotoitaineid nagu magneesium, kaalium, kaltsium, vask, raud, mangaan, tsink, jood, fluor, oomega-3-rasvhapped (kui tegemist on vabakäigukanade munadega), peale selle veel hulgaliselt kõiki B-vitamiine, kaasa arvatud B-12, vitamiine A, E ja K ning antioksüdante nagu luteiin. Kõik see ei pidavat midagi väärt ja isegi kahjulik olema? Pilk loomade maailma näitab samuti, et muna on rohkem väärt ja tuleb süüpingist päästa, sest munast koorub „komplektne“ tibu. Tuleme kohe veel kord vaese muna juurde tagasi, sest teadus on õnneks tema maine rehabiliteerimiseks midagi imetlusväärset korda saatnud.

Kolesterool – lõpp munade söömise keelule ja laborikosmeetikale

Aastakümneid jälitab meedia oma negatiivsete pealkirjadega ka kolesterooli. See peab lõppema, sest müüt kolesteroolist kui pommist toitumismeditsiinis on ammuilma kahjutuks tehtud. Rakumembraani olulise koostisosana on kolesterool aine, mida on hädasti tarvis. Ja kuna kolesterool on inimese tervisele nii väga tähtis, on loodus teinud nii, et meie, inimeste vere kolesteroolisisaldus ei sõltu söödavast toidust. Inimene saab kolesterooli toiduga vaid väga väikestes kogustes (rasvastest rupskitest, maksavorstist, munakollasest või võist). Enamik kolesteroolist (90%) sünteesitakse iseseisvalt maksas. Isegi puhtalt taimse, kolesteroolivaba toitumisega toodab inimkeha vajaliku hulga kolesterooli. Enamikul inimestel kulgeb loomulik kolesterooliregulatsioon suurepäraselt.²⁷,²⁸,²⁹ Toidukolesteroolil ei ole olulist seost veres sisalduva kolesterooliga.³⁰ Enamik meist võivad kõhkluseta nautida mune või teisi kolesterooli sisaldavaid toiduaineid.³¹

Nüüd aga jõuame põhimõttelise küsimuse juurde: kas kõrgenenud kolesteroolisisaldust veres tuleb iga hinna eest vähendada? Aastakümneid on jämedalt eristatud „halba“ ehk LDL-kolesterooli ja „head“ ehk HDL-kolesterooli. See lihtne klassifikatsioon on aegunud. Vahepeal on hakatud varem halvaks nimetatud LDL-kolesterooli ja ka niinimetatud head HDL-kolesterooli nüansirikkamalt vaatlema. Uuemad uuringud näitavad selgesti, et näiteks HDL-kolesterooli kõrged näidud ei vähenda sugugi südame- ja veresoonkonnahaiguste riski ning ei mõjuta ka nii väga ateroskleroosiriski, nagu kaua aega mõeldi. Ja ka „halval“ kolesteroolil on kaks külge.

Üldkolesterooli „normväärtus“, mille poole ikka veel püüeldakse, on siinmail 200 mg/dl, millest LDL-kolesterool peaks olema väiksem kui 160 mg/dl ja HDL-kolesterool suurem kui 40 mg/dl. Uuendusmeelne ennetav meditsiin on loobunud ainuüksi laborikosmeetikale toetumisest. Sest juba ammu on selge, et kolesteroolinäidu iga hinna eest nüpeldamisel pole mingit mõtet, tuleb keskenduda inimese terviklikule riskiprofiilile, võttes vaatluse alla pereanamneesi, liikumiskultuuri, sisemise stressitaseme ja toitumise. Üks kõrge näit üksi ei tapa!³²,³³

Ja olemegi jälle muna juurde jõudnud. Ka Harvardi ülikooli teadlaskond tuli 1999. aastal lagedale sügavat muljet avaldavate andmetega. Teadlased avastasid, et munade söömine ei suurendanud vähimalgi määral südame-veresoonkonnahaiguste põdemist. Ükskõik, kas mune välditi või lasti neil ohjeldamatult hea maitsta. Ja naiste juures avastati eriti veider trend: mida rohkem mune nad sõid, seda väiksemaks muutus nende puhul risk haigestuda südame-veresoonkonna haigustesse.³⁴ Muna. Muna. Muna.

NÕUANNE. Liigsest kolesteroolist saab soole kaudu küllaltki lihtsalt „vabaneda“. Seda soodustavad lahustuvad kiudained, nagu õuntes sisalduv pektiin, või kaerakliid, mida on soovitatav süüa päevas üks-kaks supilusikatäit. Kiudained mõjuvad üleliigsetele kolesterooliosakestele nagu tolmuimeja, peale selle kiireneb soole transiitaeg ja pidurdub kolesterooli tagasiimendumine. Kes sööb suurel hulgal kiudainerikkaid salateid, rohelist lehtsalatit ja kaerakliisid, see võib loota, et tema vere kolesteroolitase ei ületa isegi kolesteroolirikka toitumise korral kriitilist piiri.³⁵ Ka fütosteriinidel (või -steroolidel), loomse päritoluga toiduainetes sisalduvate kolesterooli taimsetel vastetel ja taimeõlide loomulikul koostisosal, on kolesterooli langetav mõju, mis põhineb nende ainete struktuursel sarnasusel. Fütosteriini leidub rikkalikult seemnetest toodetud õlides, nagu näiteks nisuiduõlis. [Seepärast lisatakse fütosteriine ka spetsiaalsetele kolesterooli langetamiseks sobivatele dieetmargariinidele. Päevase fütosteriini koguse saamiseks võib näiteks võtta sisse teelusikatäie rafineerimata (!) nisuiduõli.

Legend üksnes halvast LDL-kolesteroolist

Lugu kolesteroolist ei ole veel lõppenud – see läheb veelgi põnevamaks.

Suur hulk teie veres ringlevast kolesteroolist toodetakse maksas. Maks varustab keha energiaga glükoosi vormis ning teiste „ehitusainete“ ja rasvhapetega, mida keha vajab. Nõndanimetatud lipogeneesi käigus kihutatakse maksa tagant toiduga saadavast suhkrust ja süsivesikutest rasva ja kolesterooli tootma. Ja siis transporditakse kolesterool koos erinevate rasvadega, peamiselt triglütseriididega, vereringesse.

Seejuures tegutseb maks peenetundeliselt, nagu ülitäpne pakendikunstnik. Ta mähib rasvad selle tarbeks toodetud „transpordipaatidesse“. Need on lipoproteiinid, ümmargused, valkusid sisaldavad „molekulipaadid“. Maks pingutab kogu jõust, et neid nupukaid „transpordipaate“ ehitada, sest vabade rasvamolekulidena muutuks veepelglik rasv meie vereringes muidugi klompideks. Lõpuks lastakse „transpordipaadid“ veresoonestikus vette. Nii asuvad need pikale reisile keha perifeeriasse, kus nad kohtavad paljusid keharakke, mis ootavad tähtsat, kolesteroolist ja rasvast koosnevat ehitusmaterjali. Mõnikord äärmuslikult koormatud transpordilaevad vabanevad läbi keha seilates tasapisi oma kolesteroolirikkast laadungist. Seejuures muutuvad nad aina väiksemaks – nad tõmbuvad kokku ja muutuvad LDL-kolesterooliks (low density lipoprotein