Читать книгу Head rasvad tervise teenistusse - Anne Fleck - Страница 6

Kõrvuti rasvavaese toitumise dogma arenguga, mille ajaloo juurde varsti jõuan, on ilmunud väljaandeid, milles rasvale on omistatud tervistavat mõju – neid pole aga millegipärast tõsiselt võetud. Ajaloolistes ja antropoloogilistes allikates lehitsedes võib sattuda näiteks märkimisväärsetele artiklitele loodusrahvaste toitumisest. Seejuures tuleb päevavalgele, et mida suurem on toidu rasvasisaldus, seda paremini näib see mõjuvat tervisele.

Juba 20. sajandi algusaastatel viis Harvardi ülikooli antropoloog Vilhjalmur Stefansson läbi märkimisväärse teadusliku katse, mille jooksul ta veetis mitu kuud Kanada Arktikas eskimote juures. Nende jaoks oli see esimene valge inimene, keda nad kohtasid. Stefansson õppis neilt kala püüdma ja jahti pidama ning uuris nende elu- ja toitumisharjumusi. Eskimod sõid peaaegu eranditult hülgeliha ja lõhekala, kevadeti ka veidi mune. Rohelist köögivilja, nagu Stefansson on hiljem kirjeldanud, söödi pigem „näljaajal“. Ja kuigi need inimesed elasid kuude kaupa täielikus talvepimeduses, nimetab teadlane neid kõige tervemateks kõigist, kellega ta koos on elanud.² Ta pani tähele, et eskimod hoidsid rasvast kala ja liha nagu kalleimat vara. Lahja liha söödeti pigem koertele. See lugu on seda imestusväärsem ja eksootilisem, et tänapäeval valitakse menüüst pigem rasvavaene kalkunirinnaliha salatiga.

Samasuguse kogemuse osaliseks sai Harvardi ülikooli biokeemia ja toitumisteaduse professor George Mann kuuekümnendatel aastatel, kui ta uuris oma meeskonnaga maasai rahvast. George Mann oli uudishimulik, ta oli kuulnud, et maasai inimesed toituvad peaaegu täielikult verest, piimast ja lihast, niisiis loomse päritoluga rasvast. Oma töödes kirjeldab teadlane, et maasaid peavad köögivilja ja puuvilja pigem loomade, mitte inimeste toiduks. Ja kuigi maasaid toitusid väga üksluiselt ja eriti rasvarikkalt, sai teadusmeeskond uuritud katseisikutelt ideaalsed vererõhu ja kaalunäidud, samuti puudusid neil metaboolsed haigused. Kui tees halvast rasvast peaks täiesti paika, kas siis maasai rahvas ei oleks pidanud südamehaiguste epideemia all kannatama? George Manni uurimisrühm tõestas täiesti vastupidist. Ja veel enamgi: mitte keegi uuritud maasaidest ei põdenud kroonilisi haigusi nagu diabeet või vähk.

Hea teadus vajab alati kriitilisi küsimärke ja arutlust nagu hea poliitika. Kui ka vaatlusuuringutes, nagu need Stefanssoni ja Manni varasemad tööd – mõlemad olid oma aja tunnustatud teadlased –, esineb teatud puudusi, ei saa neid muljetavaldavaid kirjutisi lihtsalt maha vaikida. Kahjuks see just juhtuski – nii nagu ka teiste austusväärsete isikute teaduslike töödega, osaliselt isegi kuulsusetul moel. Seejuures oleks võinud küsimus, kuidas saavad inimesed, kes söövad arvatavalt ebatervislikku rasvast toitu, olla nii terved, teadlased ärkvele raputada! Kas tõesti võib olla, et toitumiseksperdid on midagi kahe silma vahele jätnud? Kas võib olla, et aastakümneid on ignoreeritud tõsiasja, et rasv ei olegi kahjulik? Kas midagi niisugust on üldse võimalik?