Читать книгу Head rasvad tervise teenistusse - Anne Fleck - Страница 9

Vapratest visionääridest ja teravatest küünarnukkidest

Juba viiekümnendate aastate algul oli teadlasi, kes Keysi liiga südikat ülesastumist umbusaldasid ja teda kritiseerisid. Näiteks selgusid Keysi kriitikute, Berkeley California ülikooli statistikaprofessori dr Jacob Yerushalmy ja tookordse New Yorgi liidumaa toitumisvoliniku dr Herman Hilleboe’i uuringutest juba tookord rasvavaese toitumise teesi kohta läbinisti vastupidised tulemused. Mõlemad tunnustatud teadlased olid 1957. aastal püüdnud sõltumatult analüüsida 22 maa andmeid, mis olid Keysi käes kahanenud kuuele maale. Jõhker tulemus: rasvarikka toitumise ja südame-veresoonkonnahaiguste vahel ei leitud ainsatki põhjuslikku seost.¹¹ Kogu lugu! Keys suhtus teiste endale tähelepanu tõmbavate teadlaste sama valdkonna töödesse halvustavalt. See oli tugevate küünarnukimüksude aeg, mil tema ja ta pooldajad oponentide tööd maha tegid, nimetades neid „teaduslikult mitteküllaldaselt põhjendatuks“. Alati leiti veenvaid põhjusi, et selliseid antiteese ebausutavaks tituleerida.¹² Ja nii visati alternatiivsete uuringute tulemused kõrvale, neid tõlgendati või mõisteti valesti.

Mainisin raamatu alguses, et toitumisteaduse komplekssuse tõttu on selles raske ühemõtteliste tulemusteni jõuda. Et toitumisalane uuring oleks tõesti arukalt üles ehitatud, on vaja kontrollitud katseid. Katsealuseid toidetakse teatud aja jooksul spetsiifilise toiduga ja uuritakse nende teisi toitumisharjumusi. Parimal moel üles ehitatud uurimustes valmistatakse katseisikutele isegi toit, et keegi ettenähtud toidu asemel valmispitsat ahju ei lükkaks. Vähesel määral kontrollitud uuringutes antakse katseisikutele üksnes toitumissoovitusi või neile pistetakse kätte toitumispäevik. Ideaaljuhul võrreldakse katseisikuid kontrollrühmaga, kes oma toitumist üldse ei muuda. Sel juhul saab toitumisse sekkumise tulemust ja mõju kujutada üksteisest isoleeritult ja see läbi arutada. Parimal juhul on uuring peale selle „juhuslikustatud“, st neid kahte rühma võrreldakse juhuslikkuse printsiibil. Seejuures peaksid uuritavad rühmad olema sarnased, nt katseisikud peaksid kuuluma samasse vanuserühma ja harrastama sama elustiili, nii et ainuke erinevus mõlema rühma vahel on toitumine.

Viiekümnendate aastate lõpul alustati mõningate suurte toitumisalaste uuringutega, mis olid üles ehitatud just nii, et need toetaksid rasvavaese toitumise dogmat: igaüks, kes toitumisteadusega tõsiselt tegeleb või on sellega tööalaselt seotud, on nende uuringutega juba tuttav, sest neid tsiteeriti aastakümneid peaaegu igas toitumise ja ateroskleroosi teemat puudutavas trükiväljaandes. Alles hiljuti on hakatud uuringute tulemusi kriitiliselt analüüsima. Uued üksikasjad, mis päevavalgele tulid, on rohkem kui sensatsioonilised. Tegelikult ei tõestanud ükski neist igakülgselt kiidetud uurimustest, et vähema hulga küllastunud rasvade tarbimine kaitseb südame-veresoonkonnahaiguste eest ja pikendab elu. „Tõde kurjast rasvast“ oli rajatud liivale ja kirjule kujutlusjõule. Paradoks seisneb järgnevas: need uuringud viidi läbi Ancel Keysi lipiidide hüpoteesi (Diet Heart Hypothese) tõendamiseks – näiteks Los Angelesi veteranide uuring (Los Angeles Veterans Study, 1969). Selles uuringus olid katseisikuteks vanadekodus elavad mehed. Pooltel katseisikutel asendati küllastunud rasvad või, piima ja juustu näol taimeõliga, teine pool aga sõi tavatoitu, mis sisaldas küllastunud rasvu ja loomseid toiduaineid. Tulemuseks oli see, et „taimeõli-rühma“ vere kolesteroolisisaldus langes ja – veelgi muljetavaldavam – võrreldes teise rühmaga esines neil ka vähem südameinfarktide juhte. See näib esialgu väga positiivne. Samaaegselt tuli aga esile palju rohkem murettekitavaid detaile, nimelt esines „taimeõli-rühmas“ rohkem mittekardiaalseid surmajuhte, muu hulgas ka vähki.¹³ Rohkem surmajuhte vähi tõttu – mitte just süütu fakt, või kuidas? Kahjuks keskenduti tollal vaid sellele, kuidas küllastunud rasv mõjutab südame tervist. Ja nii täitiski uuring oma soovitud eesmärgi ning selle tulemust lihtsustati: küllastunud rasvade vähendamine toidusedelis muudab südamehaiguste riski minimaalseks. See kõlas ju palju paremini ja sobis tollase peavooluga.

Et küllastunud rasvu halvas valguses näidata, on ikka ja jälle toodud esile ka Soome vaimuhaigla uuring (Finnish Mental Hospital Study, 1968) tulemusi. Ka selles uuringus võrreldi kahte erineva toitumiskäitumisega rühma. Samas aga vaikiti maha see, et kummagi rühma erinevused ei olnud statistiliselt olulised ja uuritud rühm ei olnud üldse stabiilne.¹⁴ See jätab asjale halva kõrvalmaitse. Sama jõuetu mulje jättis paljutsiteeritud Oslo uuring (1968). Selle käigus jagati 412 keskealist südameataki üle elanud meest kahte rühma. Ühel rühmal vähendati kolesteroolinäitu, kuid ilmnes ka asjaolu, et vähese hulga küllastunud rasvaga toitumine ei avalda äkksurma juhtudele mingit mõju.¹⁵ Ja veel üks uuring väärib mainimist: USA-s läbi viidud Multiple Risk Factor Invtervention Trial aastast 1982 uuris 12 000 mehe toitumiskäitumist ja suremust. Uuringu tulemusi avaldati mitu korda: rühmas, mille liikmete toit sisaldas vähem küllastunud rasvhappeid ja kolesterooli, toimus marginaalne südamehaiguste vähenemine. Tähtis on aga see, et teistesse haigustesse suremise määr oli palju kõrgem kui suremine südameinfarkti. Kuid sellest ei kirjutatud.¹⁶ Lõpetuseks toodi suurte trükitähtedega välja: „Vähem südameatakke!“

Keiser on alasti – ehk kuidas õigustatud kriitika aegamööda vaibub

Rasvane draama kulges omasoodu. Selle algataja Ancel Keys ei olnud kahjuks ausa enesekriitikaga sõbralikes suhetes. Tema arvates pidi igaüks, kes tema teesidele tee peale ette astus, tõendama vastupidist, mille tema, Keys teistele teadlaste kahjuks võlgu jäi. Seejuures kerkis esile teadlasi, kes leidsid tema teoorias esialgu palju puudusi, nt dr Pete Ahrens, üks moodsa rasvauuringu esiisadest. Ahrensil oli juba 1957. aastal „rasvavastase hüsteeria“ osas selge seisukoht. Ahrens nõudis, et kui tõendamata hüpoteese entusiastlikult tõena kuulutatakse, peaks alati uurima, kas täheldatud nähtusele on ehk teine seletus. Ta oli üks vähestest teadlastest, kes pidas ülekaalu ja krooniliste degeneratiivsete haiguste põhjuseks teraviljast, hommikuhelvestest, leivast, nuudlitest ja suhkrust saadud süsivesikuid. Kui õigus tal oli! Pete Ahrens ennustas õigesti, et rasvavaese toitumise tagajärjeks on suhkru ja süsivesikute ülemäärane söömine.¹⁷

Rasvavaese toitumise kasulikkuse hüpoteesil oli ka teisi kriitikuid, kes selles üksnes ei kahelnud, vaid kaotasid tasapisi usu ka selle põikpeadest toetajatesse. Üks neist oli arst ja visionäär dr John Yudkin Londonist. Yudkin seadis oma teadustöös kahtluse alla, et toidurasv ummistab artereid, ja süüdistas südame-veresoonkonnahaigustes ja kroonilistes hädades palju rohkem suhkrut. Oma 1972. aastal avaldatud menukis „Pur, white and deadly“ (e.k „Puhas, valge ja surmav“) võttis ta südikalt sõna suhkru- ja süsivesikuvaese toitumise kaitseks. Kuid John Yudkini teaduslikud tööd sobisid tookordse toitumisideoloogiaga sama vähe kui Pete Ahrensi teesid. Seetõttu pidid mõlemad teaduse Kassandrad taluma isegi karjääripiiranguid.

Kriitikute vastuseis: see oli olemas, kuid vaibus aegamööda toitumise hüsteerilise vaatluse peavoolus ja lõpuks kadus. Kurb mäng!

Toitumispüramiidid – tervise hauaplatsid
Kuidas toitumisjuhised rahva tervist on kahjustanud

Nüüd võib nimetissõrmega hüsteeriliselt vehkides kogu süü ebaõiglase rasvavastase ristikäigu ja selle katastroofiliste tagajärgede, kõigi aegade suurima ülekaaluepideemia ja plahvatusliku krooniliste degeneratiivsete haiguste tõusu eest Keysi kaela veeretada. Ent Ancel Keys ja tema pooldajad mängivad ainult üht osa triost teadus-poliitika-tööstus, mis meid ummikusse on viinud. Kui poliitikud nn „lipiidide hüpoteesile“ õla alla panid, järgnes tragöödia järgmine sünge peatükk. Kuna ideoloogiliselt halvasti nõustatud poliitikud lasid end „lipiidide hüpoteesist“ pimestada, võttis draama lausa institutsioonilised mõõtmed. See on poliitiline skandaal, kui tõendamata hüpoteese võetakse „tõe“ pähe.

Ja ka siin õpetab meid pilk ajalukku. Viiekümnendatest aastatest alates suurenes järsult südame-veresoonkonnahaiguste põdemine ja ülekaaluliste arv. „Südameinfarkt surma põhjus number üks“ – see pealkiri valitses ajakirjanduses, poliitikud haistsid probleemi ja püüdsid leida lahendusi. Jääda ootama, millal ükskord tõeliste tulemusteni on jõutud, selle peale ei tulnud tookord ei lai avalikkus ega ka poliitikud. Milline saatuslik viga! 1976. aastal näiteks pani vastutav komisjon Ameerika Ühendriikides esimeste üldkehtivate toitumissuuniste väljatöötamise üheainsa inimese, Nick Motterni õlule. Kogu asja dramaatilisus seisnes selles, et Motternil ei olnud meditsiinilist ega toitumisalast haridust – ta oli ajakirjanik. Nii ei suutnud ta peeneid epidemioloogilisi tagamaid ja vastuolusid hästi läbi näha. Tal lihtsalt puudus uuringute lugemise kogemus ning seetõttu ei suutnud ta nende nõrku külgi paljastada. See on isegi arstidele aeg-ajalt kõva pähkel. Nüüd aga järgneb üks kvalitatiivselt saatuslik viga: selle asemel, et kuulata eri eksperte, kellel olid toitumise ja tervise kohta erinevad seisukohad, tugines Nick Mottern oma soovituste koostamisel üheainsa inimese nõuannetele. Tema vaimne tugi oli üksnes Mark Hettstedt, Harvardi ülikooli professor toitumise alal. See mees oli „lipiidide hüpoteesi“ tulihingeline pooldaja. Selle mõjul kirjutas Mottern vankumatult kokku suunised, mis raius rasvavaese toidu tervislikkuse dogma ametliku toitumissoovitusena USA elanikele kivisse. Soovitati vähendada rasva kogust neljakümnelt kolmekümnele protsendile kogukalorite hulgast, millest küllastunud rasv võis moodustada maksimaalselt kümme protsenti. Süsivesikute osa seevastu suurendati lausa silmapaistva 55 kuni 60 protsendini.¹⁸

Uskumatu, et rasv toodi sel moel poliitilisele tapalavale. Püha ristikäik rasva vastu oli nüüd kõrgeimal poliitilisel tasandil välja kuulutatud ning ihuti nuge, et võid leiva pealt maha kraapida. Imestusväärne on seegi, et nappi andmebaasi aluseks võttes tuletati toitumissoovitused sadadele miljonitele inimestele. Ja kõige hullem on see, et püha sõda rasva vastu peetakse mitmes kohas veel praegugi.

On kurb nentida, et dogma rasvavaese toidu kasulikkusest, millega tegelikult taheti panna piir sellistele probleemidele nagu südameinfarkt, ajurabandus ja ülekaal, neid probleeme hoopiski teravdas. Ükski teadlane ei saa kindlalt öelda, mitu inimelu rasvavese toidu südametunnistusel on. Mina ei ole ainuke, kes arvab, et see arv võib ulatuda sadade miljoniteni. Nii sai ametlikust toitumissuunisest surnuaed, massihaud. Sest soovitustest, mis üks selleks palgatud ajakirjanik kõrgesti motiveeritult kokku kirjutas, sai eeskuju suuniste väljatöötamiseks paljudes teistes läänemaailma tööstusmaades, ka Saksamaal, Austrias ja Šveitsis. Kehtis reibas juhtlause: südameinfarkti ja teatud krooniliste haiguste eest saab rasvavaese toiduga kaitsta end igaüks. Süüa tuleb palju teravilja müsli või helveste näol, puu- ja köögivilja. Oma võidukäiku alustasid kurikuulsad toitumispüramiidid, mille põhialuse moodustasid süsivesikud. Toitumispüramiidid, mis jätavad kõik saatuse hooleks. Ja rasv? See kihutati sõna otseses mõttes tippu. Rasvad on tänaseni üpris paljude toitumispüramiidide pisitilluke tipp. Rasv on paha, süsivesikud on „tervislik“ alus. Ja kõik hakkasid rasvavaeselt sööma– tohutute tagajärgedega tervisele.