Читать книгу Head rasvad tervise teenistusse - Anne Fleck - Страница 5

Rasvavaese toidu tervislikkuse dogma kuulsusetu ajalugu sai alguse lihtsast hüpoteesist, et rasv teeb haigeks ja paksuks – täpselt nagu suur laviin, mis algab väikesest jäljest lumes. Koolis me õppisime, et hüpotees on midagi sellist, mis ei ole veel tõestatud, et see vajab tõestamist. Või vähemalt peaks olema eesmärk seda tõestada. Seda kibedam oli minu jaoks arusaamine, et dogma rasvavaese toidu tervislikkusest toetub vaid ebakindlatele hüpoteesidele. Väidetele, mida kunagi pole suudetud korralikult tõestada. See on tõele au andes ülim häbematus.

Selle „rasvase“ eksituse lugu on nagu kriminull, nii uskumatud ja vapustavad on faktid, mis päevavalgele ujuvad. Kõik algas kahest kogu maailma laiali paisatud ja ägedalt kaitstud teesist: rasv teeb paksuks ja – eriti küllastunud rasv – südamehaigeks (peeneid detaile ja ekslikke väiteid õpite peagi tundma!) Paljude jaoks on need teesid kahjuks praegugi veel loodusteadus ja toitumismeditsiin. Samas on need juba ammu kummutatud! Kuid neid omaks võetud ja kinnistunud, näiliselt tõeseid „loodusseadusi“ on raske ja aeganõudev ümber lükata. Selleks on vaja mõista, kuidas asi üldse nii kaugele läks, et teadlased tõendamata hüpoteese tunnustama hakkasid ja nende kaitseks välja astusid. Kuidas võis küll teadlaskond sellise eksimuse lõksu langeda? See on pikk lugu – selleks tuleb alustada kaugelt.

Kõigepealt mõned põhimõttelised kaalutlused teadustöö ja eriti toitumisteaduse olemuse kohta. Teadustöö põhineb alati mõtetel, hüpoteesidel ja ettekujutustel. Need tuleb tõendada või ümber lükata. Teadlane peaks pidama oma põhimõtteliseks kohuseks enda ideede tagamaid kriitiliselt uurida ja jätma ruumi ka oma seisukohta ümber lükkavatele tõenditele. Dogma rasvavaese toidu tervislikkusest õpetab meile, et selle puhul tallati see lihtne teaduslik reegel lihtsalt jalge alla. Kuidas niisugune asi sai juhtuda? Toitumisteaduse probleem seisneb selles, et inimese bioloogia ja toitumispsühholoogia on ülimalt keerukad ning et toitumine on palju rohkem kui kõigi toitainete ja paari kalori summa. Iga teadus on ekslik. Mitte iga uuringut, mida nii kaunilt „uuringuks“ nimetatakse, ei iseloomusta peenelt lihvitud metoodika, klaasselge analüüs ja valiidne ülesehitus. Aastate jooksul olen pidanud õppima ka pettunult tunnistama, et toitumisteaduses on äärmiselt raske sõltumatuid ja objektiivseid uuringuid leida. Mulle on jäänud mulje, et uuringud on tihti üles ehitatud „tulemustele orienteeritult“, see tähendab et nende eesmärk on kinnitada soovitud tulemust. Tõestust on leidnud asjaolu, et uuringute rahastamine võib mõjutada selle tulemusi.¹ Toitumisteaduse järgmine probleem on nõndanimetatud rahvastikurühma jälgimisuuringud. Rahvastiku uurimine on põhimõtteliselt metodoloogiliselt liiga nõrk, et sellest üldkehtivaid järeldusi teha. Rahvastiku-uuringud näitavad vaid korrelatsiooni, niisiis põhjuslikku seost, ei tee aga vahet põhjuse ja tagajärje vahel. Sellest hoolimata haaratakse sageli, tihti usaldusväärsete andmete puudumise tõttu, neist tulemustest tänulikult kinni. Üpris tihti loetakse neist välja ka seda, mida seal ei ole, meedia esitleb neid suurte pealkirjadena ja lugejad võtavad neid tõena.