Читать книгу Putukate planeet. Imelikest, kasulikest ja vaimustavatest mutukatest, kelleta me elada ei saa - Anne Sverdrup-Thygeson - Страница 10

Et pisimutukate hordides korda luua, oleme meie, inimesed, nad suguluse põhjal rühmadesse jaganud. See on nutikas süsteem, mis algab riigist, mis jaguneb omakorda hõimkonnaks ja klassiks, mis jaguneb seltsiks, sugukonnaks ja perekonnaks, kuni jõuame liigini.

Võtame näiteks liht-maaherilase. See liik kuulub loomariiki, lülijalgsete hõimkonda, putukate klassi, kiletiivaliste seltsi, ühisherilaste sugukonda, maaherilaste perekonda ja seejärel niisiis liht-maaherilase liiki.

Kõikidel liikidel on kaheosaline ladinakeelne nimi, mis kirjutatakse kaldkirjas. Esimene osa ütleb, millisesse perekonda liik kuulub, ja teine osa on lisa, mis ütleb liigi nime.

Selle süsteemi juurutas Rootsi loodusuurija Carl von Linné 18. sajandil ja tänu sellele on bioloogidel hõlbus aru saada, et tegemist on ühe ja sama liigiga ka siis, kui temast räägitakse mõnel muul maal ja mõnes muus keeles. Liht-maaherilane on saanud nime Vespula vulgaris. Tihtipeale on ladinakeelsete nimede tähendus äratuntav, näiteks vulgaris tähendab „harilik” (ja sellest tuleneb ka sõna „vulgaarne”).

Mõnikord ütleb ladinakeelne nimi midagi sellegi kohta, kuidas putukas välja näeb, näiteks mardika Stenurella nigra nimes kirjeldab nigra selle mardika süsimusta liigi värvi. Teinekord võib nimi olla võetud mütoloogiast, nagu ilusal liblikal päevapaabusilmal Aglais io. Io oli Zeusi armuke ja on muu hulgas andnud nime ka ühele Jupiteri kuule.

Juhtub, et putukateadlased, kes peavad panema nimesid sadadele tuhandetele putukatele, muutuvad väga lennukaks ja annavad mõnele liigile oma lemmikartisti nime, nagu on parmul Scaptia beyonceae (vt lk 56), või mõne lemmikfilmi kangelase nime, nagu on herilastel Polemistus chewbacca, P. vaderi ja P. yoda. Vahel on liiginimes peidus sõnamäng, mis tuleb ilmsiks alles neid kuuldavalt lausudes. Proovige inglise hääldusega öelda oakujuliste mardikate nimesid Gelae baen ja Gelae Fish või parasiitherilaste nime Heertz lukenatcha ja tema sugulase nime Heertz tooya!

Norras on 23 putukaseltsi. Viis kõige suuremat on kahetiivalised, kiletiivalised, mardikalised, liblikalised ja nokalised. Teised seltsid on kiililised, prussakalised, sihktiivalised (rohutirtsud ja kilklased), ehmestiivalised, kevikulised, ühepäevikulised, ripstiivalised, täilised ja kirbulised.

Kahetiivalised hõlmavad liike, keda me igapäevaelus nimetame kärbesteks, parmudeks, sääskedeks, kihulasteks või sääriksääskedeks. Nad on saanud oma nime selle järgi, et neil on ainult kaks tiiba, samas kui putukatel on harilikult neli, nagu juba öeldud. Kahetiivalistel on tagumine tiivapaar moondunud väikesteks nuiakujulisteks sumistiteks, mis toimivad lennu ajal stabilisaatoritena. Norras on umbkaudu 5300 liiki kahetiivalisi.

Kiletiivaliste selts hõlmab selliseid tuntud putukaid nagu sipelgad, mesilased, kimalased ja herilased, paljusid seltsingulisi liike, kes elavad kolooniates, kus on palju emaseid töölisi ja üks või mitu ema. Seltsi kuulub ka suur hulk vähem tuntud pidevkehalisi ja väga palju liike parasiitherilasi. Norras tunneme sellest seltsist 4100 liiki.

Mardikalised on suurim putukaselts maailmas, kellele pakub kõva konkurentsi kiletiivaliste selts, mille parem tundmaõppimine toob liike üha rohkem juurde. Mardikaliste iseloomulik tunnus on selga kaitsvad tugevad eestiivad. Muidu aga on nad välimuselt ja eluviisilt väga erinevad ning neid leidub nii vees kui ka maismaal. Norras on esindatud 95 sugukonda mardikaid, kus suurimad sugukonnad on jooksiklased, lühitiiblased, põrnikalased, siklased, kärsaklased ja lepatriinulased. Kokku on Norras ligikaudu 3600 liiki mardikaid.

Liblikate tiivad on kaetud pisikeste soomustega, mis paiknevad nagu katusekivid. Norras on üle 2200 liblikaliigi, aga paljud on väikesed ja jäävad märkamatuks. Kõige paremini on tuntud päevaliblikad – nende seas on sadakond suurt päevase eluviisiga liiki, kes on tihtipeale ilusat värvi ja kauni mustriga. Väikesi öise eluviisiga liblikaid nimetatakse tavakeeles koiliblikateks, suuri öise eluviisiga liblikaid aga ööliblikateks.

Enamikule on nokalised kõige vähem tuttav putukaselts, kuigi Norras kuulub sinna üle 1200 liigi. Selts jaguneb kolmeks alamseltsiks: lutikalised, tirdilised ja lehetäilased. Nagu nimi ütleb, on kõigil nokataoline suu, mis on nagu imikõrs. Nad kasutavad seda selleks, et imeda toitu, enamasti taimemahla, aga mõned on röövtoidulised ja imevad verd.

Kehakujult meenutavad lutikad mardikaid, aga lutika tunneb ära kolmnurkse seljakilbi järgi. Oled võib-olla näinud elegantseid vesijooksiklasi, kes liduvad lompidel, või käinud mustikal ja tundnud paha haisu, mida eritavad ehmunud marjalutikad, keda nimetatakse haisulutikateks. Tirdid meenutavad kujult konna ja suudavad hüpata. Lehetäilased hõlmavad muu hulgas lehetäisid, kes on paljude aiapidajate head tuttavad, ja palju vähem tuttavaid kilptäisid, kelle emased on jalutud ja tiivutud ning istuvad taime kaitsva kilbi all.

Kindluse mõttes ütlen: ämblikud ei ole putukad. Nad kuuluvad samasse lülijalgsete hõimkonda, aga omaette ämblikulaadsete klassi, kuhu kuuluvad ka lestalised, skorpionilised ja koibikulised, keda nimetatakse pikkade koibade tõttu ka pikkjalgadeks.

Ka tuhatjalad, sajajalgsed ja kakandid ei ole putukad. Kõigil neil on liiga palju jalgu – kui vaadelda kõige lihtsamat tunnust –, mistõttu nad kuuluvad teistesse selgrootute rühmadesse. Ka pisikesed imearmsad hooghännalised ei ole putukad, kuigi neil on tegelikult kuus jalga, nii et nad on peaaegu putukad. Kuna putukateadlased suhtuvad paljujalgsete kihavasse kihermusse suure sümpaatiaga, siis tohivad ka hooghännalised ja ämblikulaadsed sellesse seltskonda kuuluda, kui räägime putukatest. Nii on ka selles raamatus.