Читать книгу Putukate planeet. Imelikest, kasulikest ja vaimustavatest mutukatest, kelleta me elada ei saa - Anne Sverdrup-Thygeson - Страница 11

Putukatel ei ole kopse ja nad ei hinga nina kaudu nagu meie. Selle asemel hingavad nad keha küljel asuvate hingeavade kaudu. Hingeavad ulatuvad hargnevate joogikõrtena putuka pinnalt looma sisse. Õhk täidab joogikõrred ja hapnik liigub sealt keharakkudesse. Putukad ei pea niisiis hapniku transportimiseks kehasoppidesse ja nurgatagustesse verd kasutama. Aga mingit verd nad siiski vajavad – putukatel nimetatakse seda hemolümfiks –, selle abil transporditakse toit- ja signaalaineid rakkudesse ja jääkaineid sealt välja. Kuna putukaveri hapnikku ei transpordi, siis ei ole vaja rauda sisaldavat punast ainet, mis värvib imetajate vere punaseks. Seepärast on putukaveri läbipaistev ning kollakas või rohekas. Sel põhjusel ei näegi auto tuuleklaas pärast mõnd sõitu soojal ja tuuletul suveõhtul välja nagu kaader mõnest kehvast kriminullist, vaid on täis ise karva kollakasrohelisi plärtse.

Putukatel ei ole isegi veresooni, putukaveri loksub vabalt kõigi kehaorganite vahel, jalgadest kuni tiibadeni välja. Et mingi ringkäik ikkagi toimuks, on putukatel ka midagi südametaolist: pikk selgmiselt paiknev toru, kus on lihased, ning selle küljel ja eesotsas avad. Lihaste kokkutõmbumine tagab vere pumpamise tagant ette – pähe ja ajju.

Ajus töödeldakse putukate meeleaistinguid. Ümbruskonnast pärit signaalid, mis saadakse haistmise, kuulmise ja nägemise kaudu, on hirmus tähtsad, et leida toitu, vältida vaenlasi ja kohtuda partneriga. Kuigi putukatel on samad põhilised meeled nagu meil – nad tajuvad valgust, hääli, lõhnu ning suudavad maitsta ja kompida –, on enamik nende meeleorganeid meie omadest erineva ehitusega. Heidamegi pilgu putukate meeleaparaadile.