Читать книгу Putukate planeet. Imelikest, kasulikest ja vaimustavatest mutukatest, kelleta me elada ei saa - Anne Sverdrup-Thygeson - Страница 5

Sissejuhatus

IGA INIMESE KOHTA, kes praegu maakeral elab, tuleb enam kui 200 miljonit putukat. Samal ajal kui sa istud ja seda lauset loed, sibab, ukerdab ja laperdab laias maailmas ringi kuni kümne triljonit putukat – rohkem kui leidub liivateri kõigis maailma randades. Meeldigu see sulle või mitte, sa oled üleni ümbritsetud putukatest. Sest meie maakera on tegelikult putukate planeet.

Neid on nii uskumatult palju, et see ei mahu lihtsalt pähe, ja neid on kõikjal. Metsas ja järves, aasal ja jões, tundras ja mägedes. Kevikulised elavad Himaalaja mägedes kuue tuhande meetri kõrgusel käredas pakases ja sääsevastsed Yellowstone’i tulikuumades allikates, kus temperatuur tõuseb üle viiekümne kraadi Celsiuse järgi. Maakera sügavaimate koobaste igikestvas pimeduses elavad pimedad koopasääsed. Putukad võivad elada ristimisvaagnas, arvutis, naftaloigus ning hobuse maos maohappes ja sapis. Nad elavad kõrbes, jääkatte all veekogudes, lumes ja morsa ninasõõrmetes.

Putukad elavad kõigil mandritel – Antarktikas esindab neid, tõsi küll, ainult üks liik, tiivutu surusääsk, kes annab kohe otsad, kui temperatuur otsustab pikemaks ajaks üle kümne plusskraadi tõusta. Ka merest võib leida putukaid. Hüljeste ja pingviinide kasukas leidub mitmesuguseid täisid, kes järgnevad loomadele ka siis, kui nood sukelduvad. On isegi olemas üks täiperekond, kes elab pelikani nokapaunas. Ja on vesijooksiklasi, kes veedavad kogu oma elu merepinnal kuuel jalal ringi sibades.

Tõsi, putukad on väikesed. Aga see, mida nad teha suudavad, ei ole sugugi väike. Ammu enne seda, kui inimene oma jala maakera pinnale tõstis, olid putukad alustanud maaharimist ja loomapidamist: termiidid kasvatavad söögiks seeni ja sipelgad peavad lüpsilehmadena lehetäisid. Herilased olid esimesed, kes hakkasid tselluloosist paberit tegema. Ehmestiivaliste vastsed püüdsid teisi putukaid võrku miljoneid aastaid enne seda, kui inimesed oskasid sõlmida oma esimese kalavõrgu. Putukad lahendasid keerulisi aerodünaamika ja navigatsiooniülesandeid miljoneid aastaid tagasi ja õppisid talitsema kui mitte tuld, siis vähemalt valgust – seda pealekauba oma kehas.

Kui putukad istuksid parlamendis

Ükskõik, kas loendada isendeid või liike, on alust väita, et putukad on kõige edukam loomaselts maailmas. Sest putukaisendeid ei ole ainult jahmatavalt palju. Nad moodustavad ka tublisti üle poole kõigist teadaolevatest paljuraksetest liikidest. Neid esineb umbkaudu miljonis erinevas variandis. See tähendab, et kui sul oleks kalender, mis tutvustab kuude kaupa mõnd putukaliiki, oleks seal enam kui 80 000 aasta vältel igal kuul ise pilt!

A-st kuni Ü-ni võivad putukad meid jahmatada oma liigirikkusega: apolloliblikad, Bupalinid, Coscinocerad, eremiitpõrnikad, Frégate’i süsikud, Gerromorphad, hallasääsed, jaanimardikad, kuiva-käävikjooksikud, latipihklased, mööblitoonesepad, ninasarvikpõrnikad, oblikalutikad, paugujooksikud, raisamardikad, selgsõudurlased, tondihobud, ujurid, vesinäkid, õnnetriinud, äädikakärbsed, öölased ja ühepäevikud.

Ka Norras on võim tegelikult putukate käes. Et saada ülevaadet liikide rohkusest ja nende jagunemisest, võiksime mängida väikest mõttemängu. Kujutagem ette, et kõik meie tuttavad Norra loomad ja taimed, suured ja väikesed, tuleksid kokku parlamendisaali. Seal läheks kohutavalt kitsaks, sest isegi kui me laseksime iga liigi kohta sisse ainult ühe saadiku, teeks see kokku tervelt 43 705 saadikut.

Kujutagem ette, et jagaksime parlamendimandaate ja seega kohti saalis selle järgi, kui palju on erinevates seltsides liike. Siis näeksime uusi ja harjumatuid mustreid.

Domineeriksid putukad. Nad saaksid tervelt 44 protsenti kohtadest. Ja siia oleme arvanud ainult päris putukad, mitte tillukesed satikad, nagu ämblikud, sajajalgsed ja muud. Edasi hõivaksid seened ja samblikud viiendiku kohtadest, aga soontaimed ja samblad saaksid 12 protsenti. Et asja lihtsustada, võime kujutleda uut ja kentsakat koalitsiooni ülejäänud väikeorganismidega ümarussidest kuni tigude ja lestadeni. Nemad saaksid neljandiku kohtadest.

Aga kuhu meie sellel pildil mahume? Kui me vaatame liikide mitmekesisust sel viisil, siis on meist, inimestest, vähe kasu. Ka siis, kui me lööksime kampa Norra kõigi selgroogsetega, niisiis põtrade, hiirte, kalade, lindude, madude ja konnadega, jääksime tublisti allapoole valimiskünnist, moodustades liigirikkusest vaid kaks protsenti. Meie, inimesed, oleme ühesõnaga täiesti sõltuvad väikeste ja silmapaistmatute liikide väest, kus putukad moodustavad olulise osa.

Kääbushaldjad ja piiblihiiud

Putukaid on kõikmõeldava värvi ja kujuga ning sedavõrd erinevate mõõtmetega, mida vaevalt mõni teine loomaselts suudab välja käia. Maailma väikseimad putukad on munakireslased. Nad elavad kogu vastsejärgu teiste putukate munades, ja juba see ütleb, kui väikesed nad on. Üks neist on imepisike herilane Kikiki huna, kes on oma 0,16 millimeetriga nii illitibuke, et teda ei näegi. Nimi on pärit Havail räägitavast polüneesia keelest, sest Havai on üks koht, kust seda herilast on leitud, ja tõlkes tähendab nimi – täiesti loogiliselt – umbes midagi sellist nagu „pisike kribujuss”.

Selle sõsarliigil munakireslaste seas on veelgi vahvam nimi. Tinkerbella nana on saanud nime haldjas Tinker Belli järgi „Peeter Paanis”. Liiginimi nana on tuletatud kreekakeelsest sõnast nanos (kääbus), ühtlasi on Nana koera nimi „Peeter Paanis”. Tinkerbellherilane on nii väike, et võib maanduda juuksekarva otsale.

Sealt on meie suurimate putukateni pikk samm. Selle aunimetuse pärast kisklevad mitmed, aga mida tähendab üldse suurim? Kui see peab olema pikim, siis on võidumees Phryganistra chinensis zhao. Oma 62,4 sentimeetriga on ta pikem kui inimese küünarvars. Samas pole ta jämedam kui keskmine sõrm. Alamliik on saanud oma nime putukateadlase Zhao Li järgi, kes kulutas selle superpilpa otsimisele kuus aastat oma elust.

Kui aga rääkida kõige raskemast putukast, siis on kandidaadiks Goliathus. Nende Aafrika hiiglaste vastsed võivad kaaluda kuni 100 grammi – umbes sama palju nagu musträstas. Nime on mardikas saanud piibli Koljati, kolme meetri pikkuse hiiglase järgi, keda iisraellased kartsid, aga kellest poisiohtu Taavet lingu ja kõrgemate jõudude abiga siiski jagu sai.

Kõige esimene putukas – enne dinosaurusi

Putukad on olnud siin Maa peal kaua, lõpmata kauem kui meie, inimesed. Raske on tajuda aegade sügavust, eoone ja ajastuid, miljoneid ja miljardeid aastaid. Sellepärast ei ütle see vist kuigi palju, kui ma väidan, et esimesed putukad nägid ilmavalgust umbes 479 miljonit aastat tagasi. Parem on mõelda niiviisi, et putukad olid tunnistajaks nii dinosauruste tulekule kui ka minekule, ja aega jäi veel ülegi.

Kunagi väga-väga ammu kolisid esimesed taimed ja loomad merest kuivale maale. See oli revolutsioon maapealses elus. Mõtle, kui me oleksime saanud seda pöördelist silmapilku filmida – missugune märgiline filmiklipp see oleks olnud: „Väike samm pisiolesele, hiiglaslik samm maapealsele elule.” Kahjuks peame leppima sellega, et jälgida riskialteid putukaid kivististe ja fantaasia kaudu.

Mõelgem end tagasi vanaaegkonda. Sestsaadik kui esimene seiklushimuline pisimutukas pistis pea merest välja ning otsustas uuele ja kuivemale lähiümbrusele pilgu peale visata, on möödas paar miljonit aastat. Me asume geoloogilises ajastus nimega devon, mis on suhteliselt märkamatult litsutud kuulsuste kambrosiluri (kambrium, ordoviitsium, silur) ja karboni (ajastu, mis pani aluse meie praegusele, naftast sõltuvale ühiskonnale ja on kinkinud meile heaolu koos globaalse soojenemisega) vahele. Evolutsioon on kihutanud täie tambiga ja nüüd on esimese putuka ilmumine fakt: sõnajalgade ja koldade vahel maapinnal sibab väike kuuejalgne loomake, kel on kolm kehaosa ja kaks väikest tundlat. See on maakera kõige esimene putukas, kes rühib pisikeste sammudega putukate täieliku ülevõimu poole maamunal.

Putukate ja teiste eluvormide tihe kokkukuuluvus maismaal oli esimesest päevast alates väga oluline. Maismaataimed parandasid putukate ja teiste väikeolendite eluvõimalusi, pakkudes neile kõrgel kõledal ja kivisel maapinnal söögipoolist. Vastutasuks parandasid väikeloomad taimede eluvõimalusi, taastootes surnud taimekoest toitaineid ja tekitades huumust.

Tiibade õnnistus

Putukate meeletu eduloo taga on nende lennuvõime. Missugune geniaalne uuendus see võis olla 400 miljonit aastat tagasi! Nüüd avanes putukatel ligipääs millelegi ainukordsele: tiibade abil pääsesid nad ligi kõrgetel taimedel peituvale toidule ja said vältida maapinnal varitsevaid vaenlasi. Seiklushimulistele olenditele pakkusid tiivad sootuks uut laadi võimalusi, et levida tundmatutesse piirkondadesse. Ligipääs õhuruumile mõjutas ka partnerivalikut, sest lisas enneolematuid võimalusi demonstreerida end uutes kolmemõõtmelistes kohtingupaikades soodsa nurga alt.

Ei ole täpselt teada, kuidas tiivad tekkisid. Võib-olla arenesid need välja rinnapartii jätketest, mida võidi kasutada päikesesoojuse püüdmiseks või keha tasakaalustamiseks hüpates või kukkudes. Võib-olla pärinevad tiivad lõpustest. Kõige tähtsam on siiski see, et putukad avastasid, et neil on mingid asjandused, mille abil saab hirmus hästi puude või kõrgete taimede otsast alla liuelda. Hästi välja arenenud tiivaalgmetega putukad said rohkem süüa ja pikema eluea ning seega rohkem järeltulijaid, kes pärisid omakorda supertiivaalgmed. Nii muutis evolutsioon tiivad tavapäraseks ja tõi varsti kaasa ka uue geoloogilise ajastu. Peagi kubises õhk kõikmõeldavatest küütlevatest ja plagisevatest tiibadest.

Tähtis on mõista, et varajaste putukate pöörase eduloo taga on just tiibade olemasolu: mitte keegi teine lennata ei osanud! Veel päris tükk aega ei olnud linde, nahkhiiri ega lendsisalikke. Seepärast olid putukad üle 150 miljoni aasta maailma õhuruumi ainuvalitsejad. Võrdluseks: meie liigi, Homo sapiensi totaalne kohalolek maamunal on kestnud õige napilt – pisut üle 200 000 aasta.

Putukad on üle elanud liikide massilise väljasuremise viis puhangut. Dinosaurused jöntsisid kohale alles pärast kolmandat puhangut, umbkaudu 240 miljonit aastat tagasi. Kui sulle järgmine kord mõni putukas närvidele käib, mõtle selle peale, et see loomaselts on olnud Maa peal juba väga ammu enne dinosaurusi. Minu meelest väärivad nad juba selle pärast tibake lugupidamist.