Читать книгу Putukate planeet. Imelikest, kasulikest ja vaimustavatest mutukatest, kelleta me elada ei saa - Anne Sverdrup-Thygeson - Страница 8

Putukad on selgrootud loomad, see tähendab, et neil puuduvad täielikult selgroolülid, luustik ja liigesed. Nende asemel katab neid skelett. Kõva, aga ometi kerge välisskelett kaitseb pehmet sisemust kokkupõrgete ja muude katsumuste eest. Kõige välimine on vahakiht, mis kaitseb putukaid kuivamise eest – just kuivamine on putukate suurim hirm. Ehkki putukad on pisikesed, on neil oma väikese ruumalaga võrreldes suur pindala, mis tähendab riski, et hinnalised veemolekulid aurustuvad ja muudavad nad rabedaks nagu kuivatatud kala. Vahakiht on oluline, et hoida tallel pisimatki niiskusekübet.

Sama materjal, mis moodustab keha ümber skeleti, hoolitseb ka jalgade ja tiibade eest. Jalad on tugevad õõnsad torud, millel on rida lülisid, mis võimaldavad joosta ja hüpata ja muid toredaid asju teha.

Samas on väljaspool asetseval skeletil ka oma miinused. Kuidas sa kasvada saad, kui sa niiviisi kammitsetud oled? Kujuta ette keskaegses raudrüüs kuklitainast, mis muudkui paisub ja kerkib, kuni enam kuhugi ära ei mahu. Aga putukad teavad, mida teha: nad kasvatavad vana raudrüü alla uue, mis on algul pehme. Vana, kõva raudrüü praguneb ja putukas poeb oma kulunud nahast välja, nagu sina koorid seljast liiga kaua kantud särgi. Nüüd tuleb tal end sõna otseses mõttes puhevile ajada, et uut pehmet raudrüüd võimalikult suureks paisutada, enne kui see tardub ja kõvaks muutub. Sest kui uus nahaskelett on kõvastunud, on kasvuruum paika pandud, kuni järgmine nahavahetus pakub taas uusi võimalusi.

Kui sulle näib see väsitav, siis võiks sind lohutada teadmine, et need keerukad nahavahetusprotsessid (mõne üksiku erandiga) toimuvad ainult putuka elu alguses.