Читать книгу Ei maa ega meri - Anne von Canal - Страница 4

12.08.2005

Kell 14.00

Taas olen ma siin. Minu päralt on kuus ruutmeetrit. Igas moodsas vanglas on asukatel rohkem ruumi. Aga see ei oma mingit tähtsust, ma ei vajagi rohkem. Ja ma ei tahagi rohkem. Nii väike on mu maailm. Kuus ruutmeetrit. Pilguga haaratav ruum. Neli beeži seina, tilluke pesunurk, ovaalne aken kaheksakordsest klaasist. Avamatu. Ukse kinni langemisel kõlab tuhm tümps. Meeldivalt lõplik. Justkui ei saaks keegi enam sisse tulla, niipea kui mehaaniline sulgur on ukse kinni lükanud. See heli tekitas minus tõelist kergendust. Lõpuks ometi üksi. Esinejate koosolekuni veel kaks tundi. Selleks ajaks pean kuidagi pea klaariks saama. Võib-olla aitab, kui selle kirja panen. Peab aitama. Ma ei tea, mida ma muidu tegema peaksin.

Me oleme juba otsad andnud, sõidame aeglase käiguga laguunist välja. Ära Veneetsiast.

Mulle peaks see ju sobima.

Kusjuures mulle meeldib see linn, viimase viie aasta jooksul on see ehk isegi omamoodi kodu olnud. Kuid pärast kõike, mis täna hommikul juhtus, on väheusutav, et ma sinna kunagi tagasi pöördun. Rosa purustas kõik. Ja ma lihtsalt ei mõista, miks.

Ta pidi ju aimama, kuidas ma reageerin. Muidu poleks ta oma teadaandega viimase minutini oodanud – kuni ma seisan, kohver käes, minekuvalmina esikus. Mõtetes juba ammugi laeval. Oma töö juures.

„Aspetto un bambino, Lorenzo.”1

Tal pole ju aimugi, mida see tähendab. Ja ta ei tea minust midagi. Lorenzo! See kõik on ju jama.

Ta tõesti meeldib mulle väga. Kuid ma pole iial lasknud tekkida kõhklusel, et mingi suhe võiks kõne alla tulla. Ei mingit suhet. Temaga mitte, aga ka mitte kellegi teisega. Ja eelkõige mitte last! Sellised olid reeglid. Ma pole ju iial temas lootusi õhutanud. Selleks oli ta mulle liiga lähedane. Selle piirini, mida ma veel suutsin taluda. Mõnikord isegi lähedasem. Mõnikord, kui ta lamas mu kaisus, pea mu rinnal…

Jah, ma teadsin, et ta tahab endale peret, ja tema teadis, et mina pole selleks õige mees. Kõik need aastad leppis ta sellega, ei käinud mulle peale, ei esitanud küsimusi. Ja mina usaldasin teda. See on ainus, mida saan endale ette heita. Ma ei või temaga last saada. Üleüldse last saada. Ta ju ometi kasutas rasestumisvastaseid…

Ma ei taha lõplikult tema juurde kolida, Veneetsias paikseks muutuda, hommikuti poes seista ja lilli müüa, Floriani kohvikus õhtuses vahetuses töötada ja vahepeal last sööta. Rosa ei oota ju ometigi, et ma mängiksin siin temaga mingit täiuslikku maailma.

Mingit täiuslikku maailma pole olemas ja mina ei saa seda tema jaoks leiutada.

Kõige meelsamini rebiksin endal südame rinnust. Lülitaksin mõtlemise välja. See tunne peab kaduma. Ma vajan tõesti klaari pead. Lõppude lõpuks olen ma siin tööl. Vähemasti seda ei taha ma kaotada.

Kell 18.30

Valguskiir: esinejate trupp paistab täiesti normaalne olevat. Mustkunstnikud, tantsijad, lauljad, täisprogramm. Lisaks minule on kaasas veel kaks pianisti – Mike ja Frank. Mõlemad minust tunduvalt nooremad. Kas neljakümnendate keskpaigas ollakse tänapäeval ka klaverimängijate hulgas juba vana kaardivägi? Tõenäoliselt peavad nemad nooremaid kliente teenindama, sellal kui minu hooleks jääb soliidsem publik. Küllap midagi niisugust Johanna meid palgates mõtles. Kui tema vastutab pardal esinejate eest, ega siis suurt midagi viltu lähe. Kui palju oleme läinud üheksa aasta jooksul koos sõitnud? Kuus korda? Seitse korda? Alati olid need head tuurid, mitte lihtsalt probleemitud, vaid silmapaistvalt head. Tal õnnestub tekitada teistes tunne, et meil on mingi suurem eesmärk, et see on oluline, mida me teeme. Tema otsekui kaisutav sõbralikkus on tõeline trööstipalsam. Tema naeru võiks retseptiga välja kirjutada.