Читать книгу Ei maa ega meri - Anne von Canal - Страница 8

15.08.2005

Kell 10.20

La Goulette. Laev on just nagu puhtaks pühitud. Kuidas enamik rõõmustab, et saab jälle kindla pinna jalge alla. Otsekui oleksid nad vangis olnud. Pärast päeva merel tahavad peaaegu kõik maale minna. Mul ükspuha. Mis vahet sel on, kas ma näen Tunist või mitte? Minu jaoks oleks õudusunenägu, kui peaks säärase kuumusega läbi vanalinna rahvast täis tänavate tunglema. Esmalt see roiutab mind, siis teeb agressiivseks. Mulle piisab, kui saan oma hommikusöögimuna Hongkongi silueti ees süüa – ma ei pea džonkiga sõitma. Nii lihtne see ongi.

Rosa ei mõistnud, miks ma peaaegu kunagi maale ei läinud. „Sa oled terve maailma läbi käinud, aga pole midagi näinud.” Seda lauset kuulsin tema suust sageli. Ja vahel nimetas ta mind enesega rahulolevaks. Aga mida teab tema minu elust? Ta tunneb tuhandest pusletükist nelja-viit ja teeb nende põhjal järelduse terve pildi kohta. Ma ei tee talle sellepärast etteheiteid, lõppude lõpuks pole ma ju seda talle ka näidanud. Aga ma olen teda hoiatanud.

Kell 13.17

Väikese tüütaja nimi on Henrik, nii palju olen vahepeal teada saanud. Kui ma baaris harjutasin, hiilis ta salamisi sisse. Ma ei märganudki teda kohe. Mida ta küll minust tahab? Ta näitab üles visadust, mis oleks imetlusväärne, kui see mulle niivõrd närvidele ei käiks.

Ma ei suuda meenutada, et oleksin ise lapsena täiskasvanute lähedust otsinud. Milleks – neil oli ju alati ainult iseendaga tegemist. Kui ehk Frida välja arvata ja vana Oscar.

Kell 16.00

Tulp teeb mu tõesti mõtlikuks. Miski tema olemuses liigutab mind. Basseinis ujusime teineteisest mööda justkui kaks eri liigist looma, kes ei räägi sama keelt. Vaikiv tolerants ja teadmine teise kohalolust. See polnud ebameeldiv. Kui ma selle üle rohkem järele mõtlen, oli see arvatavasti esimene kord käesoleval reisil, mil tundsin end kellegi teise läheduses tõesti hästi. Lõdvestunult. Kui Henrik – kes siis veel – pommina meie vahele vette plartsatas, nägin ma naise näol esimest korda tõelist naeratust. Laia ja siirast. Ta pole mitte ainult kurvana ilus. Juttu me ei ajanud.

Kell 23.13

Usun, et poisist olen esialgu lahti saanud.

Tabasin ilmselt kümnesse. Ta nägi välja nagu pihtasaanud hirv, kui pärisin ta ema järele. Kuid mul pole süümepiinu. See tobe jah-ei-vastustemäng oli ju tema idee. Ja mida pidin ma ütlema, mina neid reegleid ei teinud – „ei” puhul lihtsalt tuleb teise kord. Ma ütlesin piisavalt sageli „jah”. Jah, mulle meeldib „Star Trek”, jah, ma joon valget veini, jah, ma olen New Yorgis käinud. Aga mis see temasse puutub, kas ma mängisin juba lapsena klaverit?

Kuskil pole öeldud, et ühelt tüütajalt ei tohi tema ema kohta pärida.

Ta oleks ju võinud samuti valetada.