Читать книгу Ei maa ega meri - Anne von Canal - Страница 6

Kell 08.30

Ma ei tea, kui kaua ma magasin. Kolm tundi, kõige rohkem neli. Õlad valutavad, kukal samuti. Olen justkui tühjaks pigistatud. Vähemalt topeltespresso kuluks ära, kuid võõraid inimesi ei suudaks praegu parimagi tahtmise juures vaadata. Sõitjad valmistuvad maaleminekuks. Dubrovnik. Maailma kultuuripärand kolme tunniga. Linnamüür, tollihoone, raekoda. Jalutada Stradunil. Osta esimesed suveniirid. Teha fotosid. Ilma minuta.

Veel pool tundi, siis on enamik pardalt lahkunud ja ma võin minna täies rahus hommikust sööma. Pean endale tingimata muretsema veekeetja ja lahustuvat kohvi. Hädaolukorraks.

Kell 12.25

Kaks tundi klaverit mängitud. Ma võin ikka veel end täiesti unustada, kui mängin „Metamorfoose”. See rahustab närve. Südant. Tühjendab pea, kuni ei eksisteeri enam midagi peale helide ja kõik hajub tähtsusetusse. Mõnikord arvan, et klaverimäng on ainus oskus, mis mul veel on. Ainus, mis aitab vastu pidada. Mu enesetunne on nüüd parem, klaarim. Vähemasti olen ma pisut rahulikum kui eile ja suuteline ratsionaalselt mõtlema.

Võib-olla olin ma Rosa suhtes veidi ebaaus. Loomulikult ei ole tema selle katastroofi eest ainsana vastutav. Ma ju tean seda. Kuid küsin ikka veel endalt, et kuidas see asi võis üldse nii kaugele minna. Tõenäoliselt ei oleks ma tohtinud lubada seda, et säärane kodune tunne võimust võtab. Ma ei hoidnud ise omaenda reeglitest kinni. Ehitasin sildu, kuigi tean täpselt, kui valus on nende põletamine. Ma lasin end Rosa pesasoojusest uinutada.

Jah. Tore oli saabuda pärast pikka reisi Veneetsia sadamasse – see linn on ainus, mida ma talun rohkem kui kolm päeva, see on kui vahepealne seisund, ei maa ega meri. Tore oli seal pardalt lahkuda ja Piazzale Roma juures vaporetto peale minna, siht kindel, taskus võti, mis sobib ühe maja uksele. Tore on, kui keegi vaatab sulle otsa, naeratab ja ütleb: „Ma kohe tundsin, et sa tuled varsti.” Tore on, kui inimesed sind tervitavad. Kui on tuttav kõrts. Kahtlemata. Minu poolest oleks võinud see niimoodi jätkuda. Isegi kõige üksikum hunt rõõmustab aeg-ajalt karja üle.

Aga ma olin ignoreerinud häirekelli. Oli juhtunud täpselt see, mida ma olin tahtnud igal juhul vältida: ootused, haavumised, pettumised. Nüüd pean tegema omad järeldused. Hädapiduri tõmbamiseks on ilmselt liiga hilja.

Kell 15.40

Leidsin keset tüürpoordi vaikse nurgakese kahe päästeparve vahel. Tuulevari, reisijatel ligipääsu pole. Keegi on siiski juba enne mind siit rahu otsinud – valge plasttool on reelingu külge kinni seotud. Nurgas paar koni. Arvatavasti veedab keegi teenindajatest siin oma lühikesi suitsupause, restoran Lord Nelson on ju kohe nurga taga. Aga sestpeale, kui mina siin olen, pole keegi end näole andnud. Ma istun siin juba üle tunni ja kuulan diiselmootorite madalat tagumist. See on järgmise kahe nädala põhitoon. Kõik vibreerib tasakesi. Korra ma isegi tukastasin.

Organism läheb pikkamisi taas laevatempole üle. Kilomeetritest tunnis sõlmedele. Päevade üksluisus. Harva olen rohkem rõõmustanud, et mul on selline töö. Kord või paar ülesastumist päeva jooksul. Vahepeal vaba aega, kuid ei mingeid kohustusi, ei mingeid probleeme.

Kui ümberringi pole maad näha ja veepind on kui tumehall kõrb, tundub mulle vahel, nagu laev ei liigukski. Nagu seisaks kõik paigal. Meie, maailm, silmapilk. Igaveseks. Midagi sarnast peaksid tundma kosmoses lendajad keset musta kaalutust. Kuid tegelikult künnab laev läbi aja, nina on juba tulevikus, ahter minevikus. On ainult üks suund, ei mingit tagasipöördumist. Eespool on veel lootust. Pärast ei iial. Kes ringi pöörab, tardub soolasambaks. Hirmust. Valust. Juba Loti ajal oli see nii. Milleks peaks siis tagasi vaatama?

Kell 20.10

Five o’clock tea serveeritakse siin pool viis. Jumal teab, miks. Selline ehtne ristluslaevaloogika. Ma olen pool tundi salongis tapeeti mänginud ja enda kenade meloodiate vahel nähtamatuks muutnud. Pealetükkimatu klaverisosin piinlike vestluspauside täitmiseks. Muusika on minu nähtamatuks tegev müts. Soovin, et saaksin seda igavesti kanda. Kaduda ja sellegipoolest kõike näha. Mõned reisijad on mulle silma hakanud. Üks vanem härra, vean kihla, et pensionil ettevõtja. Ta näib tagasihoidlik, kuid temas on tohutut füüsilist kohalolu. Eile õhtul oli ta ka juba Old Majoris. Siis üks keskklassi-abielupaar – lowerupper-middle class, või kuidas Orwell seda nii kenasti nimetas? Ilmselt ristlusreisides algajad. Abitud justkui laenatud rõivastes inimesed. Võib ka olla, et nad võitsid reisi. Peale nende üks vaikne paar, ligi neljakümnesed, kes ilmselgelt tunduvad vales kohas olevat – otsekui tahaksid nad tegelikult kuskil mujal olla, otsekui poleks neid päriselt üldse siin. Ja siis oli veel too poiss. Kõige rohkem üheteist-, võib-olla kaheteistaastane, istus päris üksi sellel kohutavalt igaval teejoomisel, ilma mingite mänguasjadeta. Ei ole Nintendot, ei ole kõrvaklappe. Ainult vaatab. Iga kord, kui tõstan pilgu klaasukse poole, ootavad juba tema silmad peegelpildil mind. Ja siis teeb ta nägusid. Ma tean seda mängu: kes esimesena naerma hakkab, on kaotaja.

Justkui tahaks ta mind proovile panna. Kuidas ma reageerin, kui ta mu endast välja ajab. Justkui teaks ta, et meelsamini oleksin ma nähtamatu.