Читать книгу Ei maa ega meri - Anne von Canal - Страница 9

Reede, 15.10.1976

Оглавление

Uks avanes, külm õhuvool.

„Victor Alexander Laurentius Simonsen, palun,” ütles naine. Tal oli linnunägu, kõhn ja kaalutlev nagu harakal, teraste silmadega.

Laurits tõusis ja pühkis käsi pükste külge. Tal oli tunne, nagu oleks ta just koomast ärganud. Pea käis ringi, aju oli otsekui vatti täis ja kõrvad – midagi oli kõrvadega lahti. Kõnelused koridoris, sammud kivipõrandal, vee tõmbamine tualetis, mille lakkamatu kohin oli teda möödunud tunni jooksul iseäralikult rahustanud – kõik kostis tuhmilt, nagu kilomeetrite kauguselt. Viivu vältel kartis ta, et minestab, kuid naise vankumatu pilk ei lasknud sel juhtuda.

Naine viipas teda kannatamatult lähemale ja sellal, kui ta püüdis taas tõelisusega kontakti saada, manas naine näole naeratuse, mis hoolimata pingutatud sõbralikkusest nägi välja nii, nagu lööks ta järgmisel hetkel noka Lauritsa unearterisse. Naise suu liikus.

„Tulge, nüüd on teie kord.”

Pikkamisi tundis ta ära koridori, ukse, mida oli terve igaviku põrnitsenud, ja talle meenus, miks ta oli siia tulnud. Preili Anderssoni sõnade pärast: „Sa tunned oma piire, Laurits. Ületa need!”

Temast saab pianist.

Tunni ajaga, mis oli möödunud sellest, kui ta vastuvõtulauas kõva kuulmisega mehe juures registreerimislehe täitis, lakk-kingad jalga pani ja koridoris istet võttis, oli ta algselt soliidne enesekindlus justkui küünal tõmbetuulisel aknal laperdades ära põlenud.

Kolm korda oli ta vahepeal tualetis käinud.

Viimati oli ta endale vett näkku pritsinud, et natukegi rahuneda.

Ta oli toetanud käed kraanikausile ja jälginud peeglist, kuidas piisad üle ta kahvatu näo veeresid, vaadanud oma pruunidesse silmadesse, kust ei paistnud muud kui ebakindlus. Mis oli juhtunud tema muidu nii tugeva esinemisnärviga?

Tumedad lokid kleepusid niiskena laubale ja ta ei teadnud, kas tuli see higist või veest. Ilmetult põrnitses peegelpilt talle vastu. Ta tundis end vaevu ära. Ta pilutas silmi ja püüdis oma pilku fokuseerida.

Kuidas tal üldse on sellised rippuvad silmalaud? Kellelgi ema perekonnas pole olnud sääraseid lihavaid lauge, mis justkui otse näo sisse kadusid, ei, neil kõigil olid suured, kauni lõikega silmad, mis lisaks sellele olid peaaegu ebamaist rohelist värvi. Isa silmad olid küll pruunid nagu temalgi, kuid vormilt mitte säärased kolmnurksed koerasilmad. Need olid suured ja klaarid. Paari aasta eest oli professor kord teinud ettepaneku, et Lauritsa väikese kosmeetilise vea – nagu ta seda nimetas – võiks kõrvaldada. „Üks lihtne lõige, poeg,” ütles ta. „Me eemaldame ülalault üleliigse naha ja lihaskoe ning sinust saab korralik inimene.” Kuid see lõikus polnud siiski päevakorda tõusnud.

Lauritsa jõuline lõuapartii oli seevastu ilmselgelt Amy pärandus, nii nagu ka kitsas ülahuul, mille keskelt tõusis tema meelest liiga sügav vagu ninani. Talle ei meeldinud see lohk. Raseerimisel oli sellega iga kord probleeme, pealegi domineeris see ebameeldival moel ta näos. Laurits jälgis veepiiska, mis aegluubis ninaotsalt huulte poole veeres. Ta püüdis selle keeleotsaga kinni – soolane.

Kiirelt tõmbas ta kätega üle näo, rebis seinalt hoidjast paberkäteräti ja kuivatas end.

Ta silmitses oma käsi. Pikad, peened ja ometigi jõulised sõrmed, mehekäed juba, ja nii puhtad, nagu preili Andersson seda esimesest päevast peale temalt nõudnud oli. Poolkuud korralikult viilitud sõrmeküüntel särasid ümaralt ja ühtlaselt. Ta sirutas käed ette, liigutas randmeid ja sõrmi ning rahunes veidi, kui ei tuvastanud värisemist. Veel kord keeras ta kraani lahti, lasi kuumal veel üle pulsikoha joosta ja vaatas, kuidas nahk punetama lõi.

Aeg venis.

Ja siis hüüdis harakas tema nime.

Ta vaatas naisele otsa ja puges temast mööda suurde saali, laskmata teda silmist.

Õhk oli sumbunud, seda märkas ta kõigepealt. Tema eelkäija hirmuhigi hõljus hapukalt ruumis, kuid sel hetkel oli sellest isegi abi. Tuttav lõhn, tuttav tunne. Rahu, mille ta oli arvanud juba kadunuks, tervitas teda ühest kaugest ajusopist ja andis märku, et ta on ikka veel kohal. Uks langes vaikse kõlksuga ta seljataga kinni ning peletas ülejäänud maailma välja.

Sekund absoluutset vaikust. Paljude tundide klaverimängu järelkaja.

Uks avanes veel kord. Laurits pööras ringi. Üks hallis kitlis mees, arvatavasti majahoidja, tuli sisse ja ulatas naisele mingi sedeli. Too võttis paberi vastu ja püüdis vaikselt läbi ruumi astuda, kuid ta kontsad klõbisesid seda valjemalt.

Kiire pilk üle ruumi. Keset saali seisis tiibklaver. Steinway. See oli hea, ka preili Anderssoni juures oli ta alati Steinwayl mänginud. Ja akende all, vastu valgust, istus varjuteatri mustade siluettidena viis kohtunikku.

„Teie olete Victor Alexander Laurentius Simonsen?” küsis üks mehehääl.

Ta ei suutnud tuvastada, kes oli rääkinud. Harakas istus paremal serval. Tal oli põlvedel kirjutusplokk ja ta tegi märkmeid. Tema ilmselt žüriisse ei kuulunud.

Ta köhatas. „Jah,” vastas ta selgel häälel.

„Sünniaeg?” jätkas tuvastamatu mees.

„4. august 1958.”

„Te olete veel väga noor, härra Simonsen. Alles kaheksateist. Kas olete kindel, et olete juba selleks valmis?”

„Jah.”

Korraga heitis üksik päikesekiir žüriipingile rambivalgust ja mehed said endale näo. Tavalised näod, millest kumas kainestavat ükskõiksust. Nende ilmest polnud võimalik midagi välja lugeda. Vaid üks vana kiilaspea silmitses teda läbi sarvraamides prillide nina krimpsutades, justkui poleks miski klappinud.

„Te olete siin kena programmi välja mõelnud,” sõnas ta. „Millises järjekorras te tahate mängida?”

„Romantika, etüüdid ja Viini klassika. Schuberti Impromptus number neljast Allegretto As-duuris, Chopini Ookeanietüüd opus 25, number 12, ja esimese osa Haydni sonaadist Es-duuris.”

Paberisahin. Lehitsemine. Köhatamine.

„Nonii. Palun väga.”

Laurits noogutas, kohendas oma kikilipsu. Ema oli seda nõudnud. Talle endale oleks pikk lips rohkem meeldinud, kikilipsuga tundis ta end kuidagi valesti, täiesti valesti, ta poleks tohtinud ema sõna kuulata, oleks pidanud tee peal selle kikilipsu lihtsalt minema viskama, kuid nüüd oli juba hilja.

Nüüd sõltus kõik üksnes temast, tema mängust, tema oskustest, tema tahtest.

Ta läks klaveri juurde. Mustal lakkpinnal peegeldusid lambid, heledad prožektorid, mis laest tema peale kiirgasid. Ettevaatlikult, just nii, nagu võõrast hobust tutvumisel lauba pealt silitatakse, puudutas ta siledat pinda. Ta võttis istet, seadis pingi sobivasse kõrgusse ja kontrollis vahemaad instrumendini, siis hingas ta läbi nina sisse ja asetas käed klahvidele. Need olid jahedad ja ühtlased ja tuttavad.

Tal polnud mingeid kõhklusi, oli vaid üks siht.

„Sa näed suurepärane välja. Justkui täismees,” oli ta ema öelnud, kui pärast visalt venivat hommikupoolikut ja vaevaliselt kulgenud lõunasööki saabus lõpuks ometi aeg hakata bussipeatuse poole astuma. Laurits keeras salli ümber kaela ja tõmbas tuulepluusi pintsaku peale.

„Kas sa mütsi ei pane pähe?” küsis ema.

„Ei ole vaja,” vastas ta.

Kuigi ilm oli hiljaaegu märgatavalt jahedamaks muutunud ja sügis juba lehed kolletama pani, lasi ta säärasel tähtsal päeval meelsamini tuult oma „hipilokkidesse”, nagu isa ta soengut nimetas.

Ema võttis ta näo oma alati külmade pihkude vahele, astus talle päris ligi. Tema hingeõhk lõhnas piparmündi järele.

„Ma olen su üle nii uhke. Ma olen alati teadnud, et sa saad sellega hakkama,” ütles ta ja naeratas piinatult. „Ja sa jääd selle juurde, et ei taha, et ma su autoga kohale viiksin?”

„Ema. Me leppisime ju ometi kokku.”

„Nojah,” ütles ema ja korrastas kiire liigutusega oma soengut. Kindlasti juba viiendat korda sestpeale, kui nad eeskojas seisid.

Laurits pidi siit pääsema.

Ikka ja jälle oli ema pakkunud, et saadab ta konservatooriumisse, ta oli seda lausa peale sundinud. Laurits teadis, et see oli tema suurim soov, ja suurim võit olnuks see, kui ta oleks olnud kohal, kui Laurits tõestab kogu maailmale (niisiis konservatooriumi žüriile ja professorile), milleks ta võimeline on. Kuid ainuüksi mõte, et peab lisaks iseendale taluma veel ka ema ülierutatust, rahutuid pilke, närvilisusest plekilist kaela ja peaaegu paanilist jutuvada, oli kõhus keerama pannud. Ta oli otsustanud minna bussiga. Loomulikult oli ema solvunud. Kuid tema oli suutnud seista vastu impulsile ema heameeleks ja vanast harjumusest siiski järele anda. Esimest korda elus oli küsimus ainuüksi temas ning miski polnud vastuvõetamatum, kui lasta sellest tulenevat elevust ema õnnetul kohalviibimisel rikkuda.

Laurits pressis näole naeratuse ja neelas keelel olnud märkused alla. Ta püüdis end vabastada, kuid Amy rippus ta käte vahel justkui uppuja, klammerdudes raudselt ta külge. Tema hääl oli vaikne, kui ta ütles:

„Kas tead, Laurits, sina oled meilt kummaltki kõige parema pärinud – oma isalt usinuse ja minult armastuse muusika vastu.”

Laurits hammustas endale huulde.

Rumal lugu, et see armastus oli juba ammugi ainult sõnakõlks ja ema hindas hoopis rohkem džinnipudelit. Rumal lugu, et tema usinus oli vanameest viimase kolmeteistkümne aasta jooksul veel vähem huvitanud kui Keenia naiste õigused või pingviinikolooniad lõunapoolusel.

Jah. Laurits armastas muusikat. Ja ta oli olnud usin. Kuni selleni, et sõrmed tõmbasid krampi ja suus oli veremaitse. Ta oli hea. Kuid see ei olnud Amy ja Magnus Simonseni teene.

Laurits haaras pruuni portfelli, mida ta juba aastaid koolikotina kasutas. Selle nahk oli inetult mõlkis, portfell paistis raske, palju raskem, kui esinemiskingad ja noodid kokku kaalusid. Laurits ajas end sirgu. Sisemiselt ja väliselt.

„Helista mulle, niipea kui teada saad, eks?” ütles Amy.

„Jah, ema, loomulikult.”

„On sul telefoni jaoks münte?”

„Ema!”

Ta pööras ringi.

„Kõike head, kullake,” ütles ema. Ja hõikas hetk hiljem tekkinud tühjusse: „Edu sulle!”

Kõhklematult oli Laurits jätnud seljataha oma ema, villa ja Odinvägeni, polnud kruusaga kaetud sissesõiduteel astudes tagasi vaadanud, vaid läinud rahulikult bussipeatusesse. Jahe õhk lõhnas puulehtedest ja kased sirutasid oma kullaga ehitud käed selge taeva poole. Valhallavägeni staadioni juurest oli siis vaid mõni samm läbi sügiseselt kirju pargi, kuni ta jõudis muusikaakadeemia uue hooneni. Kõrgkooli sissepääsu katusel uhkeldas stiliseeritud lauto, kroon kaunistuseks. Sinna tahtis ta minna. Ta jalad olid kerged ja ta mõtteis oli muusika.

Kogu kergusega, mida ta pakkuda suutis, lasi ta Schuberti „Allegretto” esimestel kuueteistkümnendikel nii ennastunustavalt üle klahvide veereda – samamoodi, nagu kunagi Pelle veeretas Djursholmi kabeli ees tolmusel platsil kirjusid klaaskuule.

Ta sõrmed muutusid soojaks, parem käsi tantsiskles kiirelt läbi esimese nelja takti, samal ajal kui vasak tõi kuuldavale rahulikud akordid, kuniks võttis meloodia energiliselt üle. Forte – ja ta näpud otsisid sihikindlalt tuttavat teed üle klahvide. Laurits sulges rahulolevalt silmad, ta oli leidnud hästi rütmi, oma mängulaadi, ja polnud põhjust ebakindlust tunda. Ta pulss oli rahunenud ning viivu vaatas ta järele kirjudele klaaskuulidele, mis veeresid müüri äärde väikese augu poole, mille Pelle ja tema olid paljaste kätega kaevanud. Sinised, punased, kollased, rohelised, läbipaistvad kuulikesed ebatasasel maapinnal, kriimulised põlved, Pelle lai naerusuu, hammastereas tühjad kohad, mustus küünte all, vankumatu sõprus.

Enamasti olid nad omaette seal üleval, mändide varjus asetseva nõiutud kiriku ees platsil. Olid vaid nemad kaks ja see hetk – kuni kell kirikutornis lõi kumedalt neli korda ja kutsus tagasi koju, pärisellu.

Tol päikeselisel päeval septembris 1963, kui saatust otsustati, soovis Laurits, et välk lööks kella sisse, aeg jääks igaveseks seisma ja nelja kellalööki ei tuleks iial. Ta kartis koju minna, ära Pelle juurest ja nende indiaanlastemängust. Kuid suured osutid olid halastamatult edasi nihkunud ja iga kellalöögiga oli hirm ta sisimas aina edasi nihkunud. Ta oli alles viieaastane, kuid ta tundis seda tunnet, kuidas magu krampi kisub, süda saapasäärde vajub ja kõri nöörima hakkab, kuna suur, hoomamatu maailm tungib tema väikese maailma sisse. See juhtus siis, kui doktor Lagerkrantz sundis teda oma kollaste kummisõrmedega suud avama, et saaks hambaid puurida, kui isa elas oma viha riikliku veini- ja alkoholitootja streigi pärast Frida või teiste köögiabiliste peal välja, kui ema kivistus televiisori ees, sest mehed seal hoiatasid tõsisel ilmel Stockholmi rõugeepideemia eest. Siis tuli hirm. Hirmu tekitasid ka suvemaja kapikummitus, Stalin, lennukid, tuumapommid, vanaema võltshambad ja nüüd: preili Andersson.

„Ülehomme tuleb meile üks kena naisterahvas,” oli ema paari päeva eest muu seas märkinud, otsekui poleks see midagi erilist. Nad istusid – nagu pea iga päev – mõnda aega raamatukogus koos klaveri taga, Laurits vasakul, Amy paremal.

„Ta on klaveriõpetaja ja tema nimi on preili Andersson,” lisas Amy.

Ei maa ega meri

Подняться наверх