Читать книгу Ei maa ega meri - Anne von Canal - Страница 7

35° 53’ 9˝ N, 15° 16’ 41˝ O

Оглавление

14.08.2005

Kell 02.10

Ma ei mõtle rohkem Rosa peale. Ja ka selle lapse peale. Mitte ühegi lapse peale. Iial poleks asi tohtinud nii kaugele minna. Ei iial. Mul pole midagi laste vastu. Vastupidi. Hoida kätel väikest pambukest värsket elu – see on tohutult ilus tunne. Ma tean seda. Kuid ma ei saa seda vastutust endale võtta. Keegi ei saa mind selleks sundida. Ma hakkan Rosale korrapäraselt raha saatma. Niikaua, kui mul tööotsi on, teenin ma hästi, pealegi ei vaja ma ise palju. Ta saab hakkama, ma kannan selle eest hoolt. Kõik muu peab ta ise korraldama.

Millal olin ma valele teele astunud? Millal? Millal otsustati, et kõik peab nii minema? Ma olen ometigi alati püüdnud kõike kuidagi heaks teha. On see nüüd tõesti minu süü? Ma ei saa sellest seinast mööda, jooksen oma pea selle vastu veriseks. Täna ei tee ma sama viga kui eile õhtul. Sõber Johnnie Walker on mulle seltsiks ja me tõstame klaasi.

Kell 06.30

Kohutav unenägu veidi enne ärkamist: Johannal oli titt, kellele ta esinejate koosoleku ajal rinda andis. Kõik teised seisid ringis tema ümber ja vaatasid pealt. Ta rinnad olid hiiglaslikud. Ja korraga polnud titt enam mingi titt, vaid too poiss baarist. (Tal oli peas seesama roheline pesapallimüts, mis eile pärastlõunal, küllap ma ta selle järgi ära tundsingi.) Mingil ajal viipas Johanna mind lähemale, ta tahtis, et ma ta teisest rinnast jooksin. Kuid ma ei suutnud. Mul hakkas süda läikima. Kui ma ärkasin, oli veel keelel rinnapiima maitse. Peaaegu oleksin oksele hakanud.

Pean värske õhu kätte saama.

Sõrmed on paistes. Aju ilmselt samuti. Selle, mis veel viskipudeli põhja oli jäänud, kallasin kraanikaussi. See värk tegi kõik veel hullemaks. Sellel oli lihtsalt muremaitse. Äkitselt tundsin ennast taas nii nagu toona. Haavatuna. Uimasena ja tuimana ja ometigi mitte uimastatuna. Ma ei tahtnud iial tagasi selliseks muutuda. See oli jäänud seljataha. Ka Rosaga juhtunu ei vii mind iial sinna tagasi.

Tuul mõjub hästi, väljavaade samuti. Muudab pea kergemaks. Taevas läigib kui pleksiklaas. Sile ja poleeritud. Nöörsirgelt mere külge keevitatud ja kokkupuutejoon on peaaegu valge. Õhk on tuntavalt muutunud, võib haista Aafrikat. Meri annab endast märku – pikemate lainetega, tumedama värviga, pind ei paista enam nii õline nagu see on tüüpiline Aadria puhul. Suurem veeringlus. Vähe soola. Kõrvetab aga sellegipoolest silmi.

Veel on pardal kõik vaikne. Merepäevadel magavad inimesed enamasti kauem. Ma ujun veel paar otsa, enne kui päevaprogramm algab, olgugi et selles basseinis on tunne nagu kuldkalal tillukeses akvaariumis, mis pandud vanni servale.

Kell 14.24

See laps jälitab mind. Korraga näen ma poissi kõikjal: meeskonna messis, raamatukogus, isegi all pesulaos. Roheline John Deere’i müts juba kahe silma vahele ei jää. Täna hommikul oli ta basseini ääres, siis vahuveini-hommikusöögi ajal päikesetekil. Mingi enesestmõistetavusega hoiab ta minu lähedusse, see muudab mu päris rahutuks. Kusjuures ta ei tee midagi, mis võiks mind ärritada, ei anna mingit põhjust tema peale pahandada. Ta on lihtsalt kohal, kuulab ja vaatab mind pidevalt. Mingil põhjusel mõjub see mulle tohutult provotseerivalt. Ma pean end tõsiselt kokku võtma, et teda mitte kui kerjavat koera eemale peletada.

Johanna ütleb, et poiss on koos nende tehnikutega, kes on saadetud laevaühingu poolt pardale midagi kontrollima. Mõni ime siis, et ta nõnda omapead ringi hulgub… Kuid miks pole ta seal, kus juhtub midagi põnevat? Miks kuulab ta meelsamini üht peaaegu hallipäist klaverimängijat, selle asemel et imetleda masinaruumi hiiglasi?

Täna on revüüõhtu Ocean-Lounge’is. Kindlasti istub ta ka seal.

Kell 23.40

Päeva täitsid lakkamatult inimesed. Ma lasin end lihtsalt kaasa tõmmata. Ujusin koos vooluga ja sain nõnda pisut puhata. Iseendast puhata.

Vaikne paar oli Old Majori pubis. Nad vaevu räägivad teineteisega. See näib olevat kokkulepe. Õhus ei hõlju mingeid etteheiteid ega ükskõiksust. Naine on väga eriline. Mitte klassikalises mõttes ilus, kuid temas on mingi kurbus, mis muudab ta ilusaks. Just nagu tulbikimp veidi enne seda, kui õied närbuma hakkavad. Ma mängisin temale. Tulbile. Võib-olla ta isegi märkas seda. Tema saatjast ma aru ei saa – kuigi ta silmad on tähelepanuväärselt heledad ja selged, ei näe ma nendes mingit emotsiooni.

Ettevõtja nimi on mr Holland ning ta on osutunud muusikatundjaks ja autokaupluse omanikuks. Miski tema olemuses on mulle kuidagi lähedane ja sümpaatne, olgugi et oma kogu poolest meenutab ta veidi isa. Mõnikord muutuvad sellised inimesed kummaliselt usaldusväärseks: ta ütles, et kahjuks pole tal iial olnud võimalust klaverimängu õppida. Tema vanematel polnud selleks raha olnud. „Teil on vedanud,” ütles ta. Nojah. Mõnele võib see ju nii paista.

Millalgi varasel hommikutunnil jõuame Tunisesse.

Ei maa ega meri

Подняться наверх