Читать книгу Pööritus - Annika Widholm - Страница 10

Kui Clara üksi oli, siis korter muutus, otsekui vahetaksid toad jalamaid kuju, kui teised läinud on. See oli kuu aega tema kodu olnud ning argipäev oli lõhutud ja siis jälle uuel moel kokku pandud.

Ta tõstis teesõela välja, võttis kruusi elutuppa kaasa, istus diivanile ja klõpsis natuke aega kanaleid ning mõtles, et peaks hommikust sööma ja kirjutamisega pihta hakkama.

Lõhnaviirg ujus mööda nagu tugev lillelõhnaline parfüüm. Ta kergitas kruusi nina alla. Ei, see pole tee. Surus kampsunivarruka vastu nägu. Pesuvahend ka mitte. Tõusis ja läks vannituppa. Sinna oli jäänud šampoonilõhn, aga seegi polnud see. Kui ta ukse kinni pani, oli teine lõhn kadunud.

Ta läks elutuppa tagasi, et tühi kruus kööki viia. Siis tundis ta seda jälle, sama parfüümi mis ennegi. Ta käis korteri läbi ja nuhutas, toad olid kõrgete lagedega ja valgeks värvitud, seal olid vanad kahhelahjud, lihvitud laudpõrandad heledaks peitsitud, strateegilisi kohti katsid hallides ja beežides toonides vaibad. Muidu enamasti valge eri varjundid: kreemikasvalge, munakoorevalge, lumivalge. Kõige tagumine oli tema ja Markuse magamistuba, selle kõrval kabinet ja väike tualett. Elutuba ja köök olid korteri keskel, seejärel esik, tüdrukute magamistoad ja suur vannituba. Köögist algas kitsas serveerimiskäik, kus lõhn nüüd tugevamaks muutus. Aeglaselt astus ta mööda käiku kuni söögitoa kahepoolsete suletud usteni, seda osa korterist polnud veel remonditud ja seepärast kasutati harva.

Ta kõhkles, ent vajutas siis lingi alla ja avas ukse. Talle hoovas vastu nii tugev parfüüm, et lõi hinge kinni.