Читать книгу Pööritus - Annika Widholm - Страница 7

Clara astus pika sihikindla sammuga. Mitte et tal mingi asi ajada oleks või peaks õigeks ajaks kusagile jõudma, vaid sellepärast, et talle meeldis mõelda, et inimesed teda nähes just seda arvavad: et tal on mingi asi ajada, ta peab õigeks ajaks kusagile jõudma, tal on midagi tähtsat ees.

Räpased lumevaalud olid sulanud ja siis taas kõvadeks mügarikes külmunud. Piki Vasaparkeni serva kõndides läks ta nendest ringiga mööda. Jäine tuul puhus otse näkku. Kaitseks külma vastu tõmbas ta õlad kühmu ja laskis pea longu, keeras ühele põiktänavale ja läks siis üle munakivisillutisega platsi. Talviselt raagus puudega palistatud tänavaid ääristasid eelmise sajandi algusest pärit mitmekorruselised mahedates värvitoonides, väikeste aknaruutude ja võlvkaartega portaalidega majad. Linn, kus ta end sageli võõrana tundis, ehkki oli siin elanud suurema osa oma peagi kolmekümneaastasest elust.

Ta keeras üha uuesti ja uuesti, kuni jõudis kohvikuni, kus nende lugu oli kaks suve tagasi alanud. Mõtted viisid ta tagasi augustikuiselt uimasesse linna, kus asfaldi kohal väreles palavus.

Tänav oli tol päeval olnud ebatavaliselt inimtühi. Autosid peaaegu ei olnudki. Välikohviku moodustasid kõnniteepoolse seina külge kinnitatud pingid, millel olid määrdunud, kuid kirevad padjad. Väikesed metallraamiga lauad olid fassaadi külge kruvitud, justkui hoiaks maja käsi paluvalt tee poole. Clara oli olnud seal ainuke inimene. Ta oli laenatud pastakaga pudedale salvrätipaberile kirjutanud, kui ühte mees tulemas nägi. Ta tundis mehe otsekohe ära, ent kõhkles siiski. Oli see tõesti tema? Täiesti üksi. Ja siin istub tema, samuti üksi.

Jah, see oli kindlasti sama mees, kuid nägu päevitunud ja juuksed natuke rohkem sassis kui tavaliselt. Ta astus kindlal sammul ja hästi sirge seljaga. Seljas oli tal ruuduline päevasärk ja jalas sinised teksased, põlved mullased.

Mees ei olnud teda veel märganud. Clara oleks jõudnud püsti tõusta ja enne kohvikusse minna, kui teda nähtud oleks. Ent ta istus edasi ja mõtles, mida teha, kas hüüda „tere“ ja lehvitada või teha nägu, nagu poleks ta meest näinud? Ehk oleks mees lihtsalt mööda läinud. Clara vaatas salvrätikut ja pastakat ning kirjutas veel mõne rea. Kui ta taas pilgu tõstis, oli mees ainult paari meetri kaugusel. Ta oli Clarat märganud ja aeglustas vaevumärgatavalt sammu, enne kui edasi tuli.

„Tere,“ lausus mees üllatunult ja naeratas algul ebakindlalt, siis üha laiemalt.

Ta oli neljakümne kahe aastane, Clarast kolmteist aastat vanem. Tema pruunid laines juuksed tundusid helehallide karvade tõttu alati nagu päikesest pleekinud, isegi talvel. Silmad, mida Clara teadis olevat sinakasrohelised, olid lenduriprillide peegelklaaside taga peidus.

Clara tõusis ja nad kallistasid tervituseks põgusalt. Nägu kõrvale pööratud. Mehe karvane ja pruun käsivars Clara õlgade ümber, mis tundusid õhukese särgi all paljad. Mehest hoovas nõrka sidruni- ja mingi vürtsi lõhna.

Ta võttis prillid eest ja hoidis neid kokkupanduna käes, vaatas silmi kissitades Clarat ja meenutas ühte näitlejat, kelle nime Clara ei mäletanud.

„Mida sa kirjutad? Romaani või?“ küsis mees ja astus sammukese lähemale.

Clara vaatas salvrätti, mida katsid tema viltused laused ning kohviku trükitud nimi ja logo. Ta naeris ja raputas pead.

„Ei, see on lihtsalt ülikooli lõputöö. Ainult mõtted. Kavatsen proovida töö kõrvalt valmis kirjutada ja lõpuks ometi bakalaureuseeksami ära teha. Tead küll, et edasi minna.“

Kas ka mees tundis seda? Pinget nende vahel. Või kujutas Clara lihtsalt ette?

„Kuhu sa lähed?“ küsis ta.

„Kontorisse. Käisin ühe kliendi juures ja kontrollisin taimeseina. Oleksin pidanud tööriided selga panema,“ mees lõi pilgu oma määrdunud teksastele.

„Siis sa tead, kus lähim metroopeatus on? Ma jalutasin siia,“ sõnas Clara, otsekui oma kehva kohataju pärast vabandust paludes, ning hakkas oma asju kokku korjama, et minekule asuda.

„Jah, ümber nurga ja siis järgmisel tänaval paremale. Minu kontori lähedal, võime koos minna. Kui tahad?“

„Ahah, jah, muidugi,“ lausus Clara viivitamisi, kuid ta oli arve juba ära maksnud ning tal oli vaja üksnes püsti tõusta ja mehega kaasa minna.

Nad rääkisid palavusest ja päikesest ning jõudsid varsti välisukseni, mille ees mees seisma jäi.

„Metroopeatus on seal, lausus ta ja näitas käega. „Või tahad sa korraks üles tulla?“

Clara kiikas üle õla.

„Tjah, miks ka mitte.“

Mees valis koodi, lükkas ukse ühe käega lahti ja pani teise Clara seljale, et teda enda ees sisse lasta. Peopesa tundus läbi riide soe.

Ruum oli varem olnud korter, kuid ehitatud ümber kontoriks, mida ta jagas kahe teise nõustajaga. Kontor oli vaikne ja tühi, teised olid puhkusel.

„Kas tahad midagi juua?“ küsis mees kergelt ükskõiksel toonil.

„Jah, aitäh, klaasike ...“

Clara ei jõudnud veel lauset lõpetadagi, kui mees juba jätkas:

„Klaasike veini?“

Clara tõmbas sügavalt hinge, mõtles mõne sekundi, enne kui vastas:

„Jah, see oleks vist hea.“

Üle palavusest leemendava naha käis külmavärin.

Mees kadus kusagile teise ruumi, Clara istus mehe kirjutuslaua vastasseina äärde diivanile. Õhk oli raske ja lämbe nagu enne vihma. Clara mõtles, kuidas olukorrast välja tulla ja keeras ringi, sein diivani taga oli veinipunane. Ta pööras pilgu jälle tagasi.

Kusagil kohises veekraan ja jäi siis vait. Kapiuksi avati ja suleti.

Mees oli tagasi, ühes käes klaas veini, teises klaas vett, milles klirisesid jäätükid.

Clara jõi pool klaasi vett ühe jutiga ära ja ootamatu külmatunne nööris kõri niimoodi kokku, et ta hakkas köhima ja ahmis õhku, nagu oleks tükk aega vee all olnud ja just äsja pinnale tõusnud. Maitses siis veini.

Ta oli oodanud külma valget veini, aga see siin oli punane.

Siis oli mees jälle tagasi, käes klaas iseendale. Vein loksus klaasis kas sammude taktis või seetõttu, et mehe käsi värises.

Valgus ja palavus. Päikesekiired surusid ennast vastu akent.

Mees tõmbas kardinad ette ja valgus muutus.

„Kaitseks päikese eest,“ selgitas mees ja paistis kardinate ettetõmbamist kahetsevat, aga nüüd oli juba liiga hilja.

Clara oli tänulik lillaka hämaruse eest, mis piirjooni mahendas.

Mees istus teisele poole madalat diivanilauda tugitooli.

Clara rüüpas lonksu veini. Tundis, kuidas higipiisad rindade vahele nõrguvad. Neelatas pingutusega, keel tundus paks.

Mees rääkis taas. Ilmast. Uuesti. Sellest, kui tavatult soe on, ehkki suvi on varsti läbi.

„On sul meie kontoris veel tööd teha?“ küsis Clara.

Mees raputas pead.

„Installatsioon on valmis, nüüd tuleb ainult taimede eest hoolt kanda.“

Kui Clara esimest korda kuulis, et mees töötab maastikuarhitektina, olid ta vaimusilma ette kerkinud pildid lossiaedadest ja maal asuvatest lopsakalt rohetavatest maatükkidest. Aga nii see ei olnud. Mees töötas siseruumides ning kujundas hotellidele ja kontoritele elavaid hapnikurikkaid kohti. Nad kohtusidki siis, kui mees Clara töökoha valvelauas taimeseadet tegi. Paari nädalaga muutis ta alumise korruse fuajee oaasiks, kus üks sein oli üleni rohelusega kaetud ja kõrged potitaimed olid paigutatud kivipõrandale koos laudade ja toolidega, nii et külastajad saaksid keset rohelust istet võtta. Kui päike läbi klaaslae sisse paistis, nägi ruum välja nagu Lõuna-Euroopa turg.

Nad olid köögis kohtunud ja mõne korra juttu ajanud – teretulnud paus tööpäeva sees – ning Clara oli teesklematu huviga kuulanud mehe juttu oma tööst: missugused taimed meelsasti õitsevad, missugused vajavad ellujäämiseks varjulisemat või valgemat keskkonda, missugused ei närtsi kergesti ja taluvad pikalt kuivust või missuguseid on kõige lihtsam pistikust paljundada. Ning ravimtaimedest ja mürgistest taimedest, mis võivad tappa, halvatuks muuta või hallutsinatsioone tekitada.

Mehe liigutustes ja sõnades ning aeg-ajalt kuuldavale toodavas naerus, aga ka peibutavates pausides, kui tema pilk Clarat sihtis, oli mingi vaikne jõud ja elavus. Mehe olekus oli midagi unelevat, aga mitte säärasel hägusal moel nagu Clara enda juures täheldas, vaid kirglikumat, jõulisemat.

Ta ütles, et mehe jutt on vaimustav, ning arvas, et miski tõmbab teda tõesti klorofüllist pakatava roheluse ja kaunite kroonlehtede poole, kuid ei lausunud sõnagi sellest, et omaenda korteris on tal taimede elushoidmisega raskusi. Kuidas ta ka ei püüdnud, sai vett alati kas liiga palju või liiga vähe. Tavaliselt närtsisid need paari nädalaga ja surid, kuivanud ja haprad lehed ajasid prahti maha ning maandusid viimaks prügikastis.

Meest guugeldanud, avastas Clara, et too oli televisiooni hommikuprogrammis esinenud, saatejuhiga rääkinud ja aiaplaneerimise asjus nõu andnud. Ta oli seda klippi mitu korda näinud, aga kui nad töö juures kohtusid, et öelnud ta mehele selle kohta midagi. Üks Clara kolleeg oli rääkinud, et mehel on pere ja ta elab Södermalmil Hornstullis.

Praegu tõusis mees püsti, astus mõne sammu diivani poole ja kummardus Clara kohale, et akent avada. Clara kallutas ennast kõrvale, kuni mees haagi kinni pani. Sellest ei tundunud abi olevat, õues oli õhk sama liikumatu ja kuum nagu kontoriski.

„Nojah, see palavus,“ sõnas mees.

Clara noogutas ja rüüpas jäävee ära, mõtles, et ei peaks siin olema. Mees vaatas teda tähelepanelikult ja Clarale kippus ühteaegu peale nii nutt kui ka naer, justkui oleks tema keha täis niite, mis kõik sissepoole kiskusid. Ta päästis naeru valla, naeris vaikuse peale, kurku kõdistas närviline kõkutamine. Mees naeratas, naaldus tahapoole.

„Huh!“ pahvatas ta ja turtsatas.

Clara vangutas pead.

„Ma ei suuda ilmast ja sihukesest värgist rääkida,“ lausus ta.

„Isegi oma tööst mitte?“

„Isegi sellest mitte.“

„Taimede väetamisest?“

Clara muigas.

„Millest sa siis rääkida tahad?“ küsis mees ja suunas pilgu nagu konksu Clarale, ei pööranud silmi ära.

Clara mõtles hetke, enne kui vastas.

„Ma ei usu, et meil oleks vaja rääkida. Ma arvan, et me teame nagunii,“ ütles ta siis aeglaselt, peaaegu kobamisi.

„Oh!“ ohkas mees ja pani käed näo ette.

„Mis on?“

„Ma ei tea.“

„Tegelikult pole midagi juhtunud,“ lausus ta, kuid mäletas mehe kätt oma seljal, kui nad välisuksel seisid, mäletas mehe sõrmi ja peopesa, mis libises tema ristluule, otsekui peaks seal puhkama. Küllap oli see mõte tema näost näha, sest mees jätkas tema lauset:

„Igatahes mitte midagi tõsist.“

Sõnavalik ja see, kuidas ta rõhutas „tõsist“, ajasid Clarale uuesti naeru peale.

Mees näis hämmeldunud, peaaegu uje. Igatahes polnud ta nii enesekindel, kui Clarale oli töö juures kohtudes paistnud. Mehe üks silm vaatas natuke kõõrdi, Clara oli seda juba varem tähele pannud.

Piirid olid nihkunud. Clara oli seal, seda ei saanud kuidagi olematuks muuta. Üle keha käiv judin pani ta värisema.

Kõik üksikasjad, mis varem olid olnud ähmased, muutusid korraga teravaks. Ta pani tähele, et tema parem käsi tundus segaduses olevat, see oli jala peal ja sõrmed trummeldasid tasakesi lühikeste teksaste palistusel, tundmaks, et käsi kuulub temale, enne kui ta uuesti kummardus ja veiniklaasi pihku võttis. Rüüpas teadmisega, et see päev on muutunud saladuseks. Mitu lonksu, mis tema kehas olevaid pingul niite veidi lõdvemaks lasksid.

„Veel veini?“ küsis mees ja kadus teise ruumi, enne kui Clara vastata jõudis.

Mees naasis pudeliga ja valas selle tühjaks. Claral ei tulnud pähe vastu vaielda.

„Ma ei suuda aru saada, et ma siin olen,“ sõnas Clara.

„Miks mitte?“

„Nii lihtsalt on ... lihtsalt nii ... tead küll. Kuigi ometi mitte.“

„Mhm.“

„Kas ma võin tualetis käia?“ küsis Clara ja teda ärritas, et see kõlas nagu küsiks ta luba, ta tõusis kähku püsti ja läks. Ta pissis, tõmbas vett, pesi käed puhtaks ja mõtles, kas mees kuulis neid hääli. Vaatas peeglisse, nägu õhetas ja tema heledad lahtised juuksed näisid kammimata. Ta tõmbas sõrmedega läbi juuksekahlude, palmitses need kokku ja mõtles, et peaks nüüd ära minema, veini eest tänama ja lahkuma.

Ta oli kabinetis tagasi.

„Kuule, see on ju ...“ alustas ta, ent vakatas, kui kogemata klaasi müksas, see veeres üle laua ja kukkus vaibale, kuid katki ei läinud. Imekombel ei pritsinud vein laiali. Küllap oli ta klaasi juba tühjaks joonud. Millal? Ta võpatas, kui mees tõusis, klaasi maast üles võttis ja lauale tagasi pani.

„Kõik on korras, pole midagi. Ei mingit ohtu,“ pomises mees ja oli nüüd täiesti ligidal diivani juures ‒ Clara võttis uuesti istet. Käed ühel põlvel, vaatas ta ukse poole.

Mees kordas vaikselt:

„Kõik on korras.“

Selle asemel et tagasi tugitooli istuda, vajus ta kähku Clara kõrvale diivanile, otsekui oleks keegi teda tõuganud. Ta pani käsivarre diivani seljatoele ja kummardus lähemale. Niidid tõmbusid kokku. Õhk oli palavusest ja valgusest raske. Iga üksikasi. Kogu hapnik.

Sügavalt sisse hingates ajas Clara selja sirgu.

„Ma peaksin minema.“

„Jah,“ sõnas mees ja noogutas, kuid tema käsi vajus samal ajal peaaegu lõdva liigutusega Clara selja taha diivanile.

Ootamatu tuuleiil pani kardinad kahisema. Clara vaatas sinnapoole ja päike paistis talle otse silma. Ta pani silmad kinni.

Vaatas uuesti üles.

Mehe nägu oli nüüd ligidal, ta pani sõrmeotsad mehe suule.

Praegu külmal hommikupoolikul oli see mälestus kristallselge, kuid kauge, kui ta astus samasse kohvikusse, kus tema ja Markus pooleteise aasta eest tol suvepäeval kohtusid. Välikohvikust polnud jälgegi.