Читать книгу Pööritus - Annika Widholm - Страница 9

Kui ta järgmisel hommikul kööki tuli, oli kell kolmveerand üheksa. Tüdrukud olid juba koolis, vastu oma tahtmist tundis ta kergendust.

Markus istus laua ääres, must hommikumantel seljas ja kohvitass nina all.

„Oled sa ikka veel kodus?“

„Mmm, kas magasid hästi?“ küsis mees ja tõstis silmad ajalehelt.

Clara võttis tal kaelast kinni ja surus huuled vastu põske, mis oli äsja raseeritud, kuid siiski kare, läks siis kraanikausi juurde, et kann vett täis lasta ja teepurk võtta.

„Kuule, ma minestasin täna öösel. Kempsupõrandal. Kui uuesti toibusin, ei teadnud ma algul, kus ma olen. Isegi mitte seda, kes ma olen. Ei suutnud silmi lahti teha ega ennast liigutada. Jube, eks? Otsekui oleksin oma kehast väljas ega leiaks teed tagasi.“

„Ahah.“

Ajaleht krabises.

„Kas see pole sinu meelest kahtlane?“

„Ei.“

„Sinu arust pole imelik, et ma lihtsalt niimoodi kokku kukkusin? Ma pole kunagi enne minestanud.“

Mees tõstis pilgu.

„Kas sa minestasid? Millal siis?“

Clara korjas juuksed ühele õlale.

„Täna öösel, ma ju just ütlesin, et ärkasin kempsupõrandal. Muide, seal tuleb koristada. Kraanikausialune ja nurk on räpased. Ma nägin ligidalt, kui ilge see on.“

„Sa pole ...“

„Ei, selge see, et pole. Täitsa kindel,“ vastas Clara kähku.

Mees pani ajalehe lauale ja vaatas Clarat pilguga, mida too tõlgendada ei osanud.

„Jube paha on niimoodi kontrolli kaotada,“ jätkas Clara ja kujutles taas, kuidas ta oli täielikult kaotanud võimu omaenda keha üle.

„Seda asja peab kontrollima. Pane polikliinikus aeg kinni,“ ütles mees.

Clara noogutas vaikselt.

Võib-olla hakkab ta haigeks jääma? Hiiliv külmetus või gripp? Ta neelatas ja köhatas, kuid kurk ei tundunud imelik.

„Kas tead, mis mõte mulle pärast toibumist esimesena pähe tuli? Ma mõtlesin, et pean sellest kirjutama.“

„Miks?“ küsis mees ja tõstis tassi suu juurde, kirtsutas ilmselt jahtunud kohvi peale kergelt nina.

„Oma lõputöös! Kui ma küsimuse püstitust natuke muudaksin, saaksin eesmärgiks seada teadvuse ja teadvustamatu vahelise piiri uurimise, see tähendab, alateadvuse ... psühholoogilisest perspektiivist vaadatuna. See võiks olla minu esialgne hüpotees. Kuigi mul on vaja üksjagu uusi viiteid leida.“

Mees muigas põgusalt, tema pilk rändas Claralt seinakellale.

„Ma pean lippama. Mul on poole tunni pärast koosolek.“

Clara noogutas ja valas teekruusi keevat vett, pööras pea ära, et kuum aur silma ei läheks.

Kuni tee tõmbas, voltis Clara ajalehe kokku ja pani aknalauale, ta ei tahtnud lugeda õnnetustest, mõrvadest, sõjast ja muudest õudustest, mida pealkirjad kuulutasid. Ei jaksanud maailma viletsuse peale mõelda.

Natukese aja pärast oli Markus köögis tagasi, teksased jalas ja ruuduline särk seljas. Clara mõtles, et mees on heas vormis, töö juures liigub ta ju palju, tõstab ja tassib mullakotte ja potte ning mängib vahel sõbraga squash’i.

Mees vajutas Clara suule põgusa piparmündilõhnalise musi ja kadus esikusse.

„Ma ostan koduteel sušit,“ hüüdis ta ja lõi välisukse pauguga kinni.