Читать книгу Pööritus - Annika Widholm - Страница 11

Ta lükkas uksed pärani ja astus söögituppa. Siin valitses tõsine vaikus nagu harvakülastatavas muuseumis. See raske ja sünge tunne erines märkimisväärselt korteri teistest tubadest, mis suplesid heledate pindade ja läbimõeldud valgustuse energiat andvas valguses. Siin oli laudpõrand plekke täis ja kriimuline. Laes pragunenud krohvi ämblikuvõrk. Vana oliivroheline nägusa lilli meenutava mustriga tapeet mullitas ning oli ühes nurgas lahti tulnud ja alla vajunud nagu väsinud silmalaug.

Ühel seinal laiutas kullatud raamis õlimaal, selle motiiv oli raskesti tabatav, kuid Clara arvates kujutas see tormist merd. Valged, hallid ja mustad plekilised ja kaootilised pintslitõmbed.

Keset põrandat viledaks kulunud idamaisel vaibal antiikne söögilaud ja kaheksa tooli nagu teiste inimeste elatud päevade jäänustest saar. Selle kohal kiikus tolmune kristall-lühter, millel polnud pirne ja seda ei saanud põlema panna. Tagumise seina ääres seisis gloobus, mille õõnes sisemus peitis baarikappi, kus tema teada enam ühtegi pudelit ei olnud. Muud mööblit ei olnud. Lilli või lõhnavaid taimi samuti.

Toppimist vajavast aknast puhuv külm õhuvool pani ta judisema.

See lõhn tuleb vist väljast, mõtles ta ja läks ühe kõrge akna poole. Avas selle vaikse krigina saatel. Ta nuhutas õhku, kuid külm briis tõi endaga kaasa üksnes heitgaaside pahvaka.

Ta pani akna uuesti kinni, seisis ja vaatas haabade kõveraid oksi eemal pargis, musti puusiluette, mis heleda hilistalvise taeva taustal teravalt välja joonistusid. Hommikuvalgus oli teraline ja tuhm. Teisel pool parki paistis Pålsundet nagu hall väli.

Korter asus Långholmsgatani noolsirge joone taga linnaosa lääneservas vanemas krohvitud seinte ja väikeste aknaruutudega majas. Viiekorruseline maja oli ehitatud Pålsundsparkeni poole laskuvale nõlvakule kõrgele kividest laotud terrassile. Sealt sirutusid üle kanali sillad Reimersholme ja Långholmeni saartele ning kaugemal oli Kungsholmenile viiv kihav Västerbro.

Ta vaatas all tänaval liikuvaid inimesi, need astusid ettevaatlikul sammul mööda jäätunud kõnniteed, kus ta oli ise kõikidel aastaaegadel palju kordi hilistel pimedatel õhtutel edasi-tagasi käinud, mõnikord seisatanud, et üles nende akende poole vaadata.

Kogu selle hiilimise järel oli ta nüüd siin, teisel pool. See uskumatu asi pani tal jälle pea ringi käima: ta elab selles korteris koos Markuse ja tüdrukutega.

Söögitoa taga oli veel üks tuba. Sara kabinet. Clara jäi suletud ukse ette seisma. Ta polnud veel seal sees käinud. Ta katsus linki, külm metall puudutas peopesa. Vajutas. Uks oli lukus täpselt nii nagu ennegi.

Ta laskus kõhuli ja püüdis uksealusest kitsast praost sisse piiluda, nägi midagi tumepunast. Arvatavasti vaibaserv. Ta ajas ennast püsti.

Ukse kõrval seinal oli raamitud perepilt – eelmise pere. Markuse käsi Sara õlgade ümber. Lapsed nende ees. Agnes niisugune nagu enne juuste mustaks värvimist. Linn oma nägu, ehkki noorem, heledapäine, armas, naeratav. Peale Markuse oli kõigil niisugune nahk, mis otsekohe punetama hakkab ja tedretäpid peale saab, kui päike seda riivab.

Clara mõtles, millal see pilt tehtud on, ja oletas, et kolm-neli aastat tagasi. Tüdrukud on praegu kaksteist ja neliteist.

Mööda vilksatas üks mõte: ma elan kellegi teise elu. Süütunne paisus rinnus nagu mädapaise. Ta raputas pead, pidi hoiduma surmale mõtlemast. Kas see on nagu minestamine? Ääretu pimedus? Ta mõtles öisele minestusele ja sellele, kuidas ta põhjatust olematusest tagasi tuli. Oli väljaspool oma keha ega leidnud esialgu iseendas pidepunkti.

Mõnikord valdas teda tunne, et Sara võib iga hetk välja ilmuda. Et ta istub äkitselt diivanil, heas vormis jalad enda alla keritud, ja lehitseb sisustusajakirja või astub üle mõne toa läve ning Clara sealviibimine üllatab ja vihastab teda. Ja praegu turgatas talle hetkeks pähe, et tegelikult on Sara ikka veel siin, et tol õnnetuseööl ei lahkunudki ta sellest korterist.

Ta läks kiiresti serveerimiskäiku tagasi, pani söögitoa ukse kinni ning naasis kööki.