Читать книгу Pööritus - Annika Widholm - Страница 12

Lõuna paiku läks Clara ühte Mariatorgeti kohvikusse. Ostis võileiva ja klaasi mahla ning istus akna alla. Kõrvallauas ajasid kaks naist vaiksel häälel juttu. Pisut eemal istus vanem mees koos poisiga, kes kogu aeg asju seljakotist välja võttis ja tagasi pani.

Uksekelluke kõlksatas ja sisse astus tumerohelises mantlis mees, müts sügavale silmile tõmmatud. Ta istus väiksemasse nurgalauda. Tundus, nagu ootaks ta kedagi, sest ei tellinud midagi, võttis ainult mantli seljast ja riputas toolileenile, jättis mütsi pähe.

Clara võttis arvuti ja klõpsas dokumendi ekraanile. Tõstis ühe sõna ringi, kustutas ühe lause ära. Väikesed mustad märgid valgel taustal, mis peavad uurima ja leidma vastused küsimusele, mille ta ülikoolis koos oma juhendaja Petraga juba ammu paika oli pannud. Eesmärk ja meetod olid selgesti kirjas, edasi tuli faktide ja teooriate sasipundar, mis vajas selget suunda. Enamus kirjutatust tundus lahja, ebaoluline, läbipaistev. Võltsid ja nurgelised laused. Ta tahtis, et tööl oleks mingi tõeline tähendus, kuid uuringud – küsimustikud, mille ta oli hoolikalt läbi vaadanud ja analüüsinud – ei viinud ühegi põhjapaneva järelduseni ning ta mõtles aina sagedamini tekstile, mis ühendab lõputute ja mõttetute rõngaste ahelat.

Ta hingas sügavalt sisse, siis ohkega välja ning vajutas samal ajal nimetissõrmega nooleklahvi alla. Leheküljed tulid ja kadusid. Ta keris edasi, kuni leidis sobiva koha, kust alustada, kõhkles klahvide kohal, kuna näis, et ükski sõnastus ei suuda tabada öise minestuse piiritut ja abstraktsest elamust, kuid hakkas siis trükkima, ühe sõna teise järel.

Kolm tervet lehekülge. Ta sirutas selga ja liigutas õlgu, nii et liigesed naksusid. Kaks tundi tihedat tööd. Tekst voolas temast välja viisil, mis sarnanes lugemisele; kaasahaarav ja ehtne.

Ta ostis ühe kaneelisaia, sõi selle paari kiire ampsuga ära, ise samal ajal mobiilis olekut uuendades: „Kohvipaus ja lõputöös 3000 tähemärki kirjas!“

Kaks laiki korraga, ta ei teadnud täpselt, kes need inimesed on, ent see tegi siiski meele rõõmsaks. Ta pani arvuti kinni ja tõusis rahulolevalt lauast.

On vaja rohkem allikaid ja viiteid, aga asi tõotab tulla hea, väga hea, mõtles ta läbi Stockholmi halli pärastlõunase valguse koju minnes. Õhk oli rõske ja niiske.

Mõne kvartali pärast ta seisatas. Maapind kõikus. Ta oli pigem üllatunud kui hirmul ning suunas pilgu kõnniteele, et tasakaalu leida, kuid ei saanud ebakindlustundest lahti. Otsekui seisaks lainetaval merel laevalael.

Silme ees sähvatas. Siis tumedad hõljuvad täpid. Jalad tundusid rasked, tuimad. Ümbritsevad hääled kadusid ning neid asendas kohin kõrvus, justkui oleks tema ja maailma vahele laotunud mingi filter.

Ta sulges silmad ja taipas, et hakkab jälle minestama, et peab kükitama, kui ei taha raskelt kukkuda.

Ent siis lakkas jalgealune kõikumast.

Ta võis jälle silmad lahti teha. Kõik oli must, aga mitte nii nagu pimedas toas või siis, kui inimene silmad kinni hoiab, vaid nagu poleks valgust ega pimedust, samasugune vaikne tühjus, nagu ta oli tundnud tualetipõrandal. Ja sama oma kehast lahus olemise tunne. Midagi muud veel, otsekui poleks ta selles tühjuses üksi. Keegi on kohe tema kõrval.