Читать книгу Pööritus - Annika Widholm - Страница 8

Ta ärkas põrandal ega teadnud algul, kus ta on, siis meenus talle, et on vannitoas ja on südaöö. Ta oli voodist välja roninud, et tualetti minna. Seal oli ta tundnud, et pea käib ringi, kraanikausist kinni haaranud, ettepoole kummardunud. Pärast seda ei midagi. Enne kui ärkas musta-valgeruudulisel põrandal pikali maas.

Kui inimene tunneb, et minestus kipub peale, on tobe millestki kinni hoida, selge see, et kui minestad, siis vahet pole, mõtles ta ja kujutas ette, kuidas ta musta tühjusesse vajus, ja seda tuhmi mütsu, mis ilmselt kostis, kui keha põrandale maandus.

Tema üks põsk ja suunurk olid endiselt vastu jahedaid klinkerplaate. Ta nägi kõverat tolmust plasttoru. Tema pea ligidal nurgas oli isegi põrand must. Ta lamas veel mõne hetke vagusi, enne kui ennast lõpuks püsti ajada söandas. Jalad värisesid. Ta tõmbas püksid üles ja vaatas ennast peeglist. Põsel oli peenike tumepunane veretriip. Ta rebis tüki tualettpaberit ja surus vastu haava.

Ta istus tualetipoti kaanele ja laskus kummargile, et juhtunut mõttes taastada, taipas, et enne näoli kraanikausi äravoolutoru lähedale maandumist oli põsk ilmselt vastu uksepiita või käepidet läinud. Ainult õnnekombel polnud ta oma esihambaid välja löönud.

Haav jooksis ikka veel verd. Ta pühkis seda paberiga, kuni veri kinni jäi. Läikiv roosa jälg.

Clara kustutas tule, hiilis tagasi magamistuppa ja puges Markuse kõrvale voodisse. Mees ärkas korraks, keeras teise külje, tõmbas teki paremini peale ja pomises midagi patja.

„Mis sa ütlesid?“ sosistas Clara.

Mees ei vastanud, ta oli uuesti magama jäänud ja hingas kergelt.

Clara pani silmad kinni ja mõtles, kuidas ta oli kõvasti vastu põrandat kukkunud ning sattunud une ja ärkveloleku piirimaale, kohta, kus pole midagi olemas.