Читать книгу Harjutused - Anton Nigov - Страница 10

Üks Tartu üliõpilane küsis minult eile varaste luuletuste kohta mingi ballaadiantoloogia jaoks, mis iseenesest on juba üsna naljakas projekt. Ühtlasi ta vabandas, et sunnib mind minevikuga tegelema. Aga mul ei ole midagi minevikuga tegelemise vastu. Minevikul on see eelis, et ta ei tule enam. Ta ei rõhu meid enam mitte kunagi, nii nagu rõhub see, mis on tulemas ja millest mul pole mingit aimu, mis see on. Minevik on ärapõletatud elu. Suurest hallist puuriidast, mis sügisel lösutab õuel, jääb kevadeks natuke valkjashalli tuhka ja musti süsi. Minevik on tulevikuga võrreldes väga kerge. Sellepärast ma kadestangi vanu ja mõnikord, kui tulevik eriti rõhub, nagu nendel segastel päevadel, kui maailm tundub jälle vaikselt, aga nüri vältimatusega veerevat “õigusemõistmise”, ühesõnaga pigem sõja kui rahu poole, kadestan ma ka surnuid. Ma uurin peegli ees oma juukseid, kas seal on juba küllalt halli, aga pole veel kuigi palju. Päris palju elu on veel tuhaks põlemata, raske vettinud puuriit pimedusse vajuval õuel.

Kust ma, muide, selle puuriida praegu võtsin? Siin pole mingeid puuriitu. Mu selja taga, hoovikuristiku ja majamüüri, inimeste korterite taga müriseb ringbulvari kiirtee oma igapäevast kauget mürinat. Aga ma ei kuule seda praegu peaaegu üldse, sest arvuti undab mu nina ees ja all ameeriklase korteris undab tema trafo. Ma ei tea, kas ta on siis Ameerikast külmkapi kaasa toonud (neil on seal teine voolupinge) või milleks tal seda trafot vaja on. Aga trafo see olema peab, ma tunnen seda undamist. Seda oli nõukogude ajal, öösel, raudtee ääres, elektrikappide juures. Õnneks on ameeriklane (oletan tema ameeriklust nimesildi järgi, mis on tema kellanupu all, mida ma isegi ükskord helistasin, aga õnneks teda polnud kodus ja ma ei saanud talle öelda, mis ma tema trafost arvan – see oleks niikuinii lõppenud mulle kaotusega 0:1) hakanud seda ainult ajuti sisse lülitama, mitte enam ööd otsa. Ma olen teda selle trafo eest vihanud kuni sinnamaani, et olen soovinud, sureks ta ära, lülitataks ta trafo ükskord ometi välja ja kantaks ta ise sealt korterist välja, jalad ees. Mis on mul siis öelda neile, kes vihkavad oma “vaenlasi” hoopis kaalukamatel põhjustel? Kui on kaalukamaid ja vähem kaalukaid põhjuseid. Sedavõrd kui me elame, on meil kõigil õigus. Muud õigust polegi. Ja see õigus põrkab vastu teiste elusolijate õigust.

Poliitika on siiski vastik, sest ta seisneb alati teadlikus valetamises. Kui rääkida tõtt, siis tuleb välja, et tõtt polegi, et see on nii haraline ja keeruline, et keegi ei jõua seda kuulata. Et tõtt ei saagi rääkida. Rääkimine on rääkimine ja tõde on tõde. Rääkimine lihtsalt rahustab ja julgustab. Kui teha sõnu, kaob tühjus meelest. Me räägime, nagu linnud sädistavad enne pimeduse langemist, et oleks vähem hirmus, et üksteist julgustada, sest kõik ei ela seda ööd üle.

Aga praegu on päev ja kuigi on oktoober, vilistab paar kuldnokka teisel pool õue telekaantennil. Soojad ilmad ajavad nad laulma, aga siiski mitte nii nagu kevadel. Päevad lähevad iga päevaga natuke hämaramaks, niiskemaks ja jahedamaks. Suured plataanilehed langevad robinal sillutisele, ükshaaval. See võib kesta nädalaid ja kuid. Eestis teeb külm ükskord puud paljaks, ongi vist juba teinud. Siin pudenevad nad hõredamaks nii, sest elumahlad lihtsalt valguvad tasapisi lehtedest juurtesse, lehed närtsivad ja kukuvad maha, ükshaaval.

Kes oleks võinud arvata, et põhjamaa kalgist ja järsust sügisest võib puudust tunda. Ma ei saa siinsest sügisest aru, ma olen natuke segaduses, nagu need põhjast siia lennanud kuldnokad, kes oktoobris lauluvilet ajavad. Ma olen teistsugusega harjunud ja tegelikult mul pole mingit tahtmist oma harjumusi muuta. Ainult mõnikord jõe ääres või Saint-Germaini metsas päikese käes ennast soojendades, silmad kinni (või lahti, see päike pole enam kuigi pimestav), unustan ma kõik sõnad, kõik harjumused ja kogu oma tulevikuhirmust tehtud meeleheite. On ükskõik, kas ma olen elanud või kus ma olen elanud ja kui palju ja kus ma elan veel. Pooltukastus pehmes sügiseses päikesepaistes, unustus rammestavas soojuses, mõtete vaikimine, sõnade kustumine, see vist ongi ainus, mida tasub nimetada õnneks. Kui seda tasub nimetada.