Читать книгу Harjutused - Anton Nigov - Страница 6

Ma ei taha muutusi. Et minu elus midagi muutuks. Ärgu muutugu seal miski. Jäägu kõik endiseks. Ümberringi võib kõik muutuda, see on huvitav; erutav on jälgida reforme, katastroofe, revolutsioone, sõdu. Aga distantsilt. See on olnud suurim viga, kujutada ette, et ma tahan, et mu elu muutuks. Miks peaks elu muutuma. Muutumatunagi on ta häiriv. Niigi on mul raske midagi taibata.

Suurim õnnistus on rutiin ja ma olen pidanud, tänamatu, seda oma meeleheite allikaks. Ometi pole ma instinktiivselt otsinud muud kui stabiilsust. Muuta elu niivõrd korduvaks, et ta kustuks, kustutaks ennast ise, et ta ei segaks enam vaatepilti.

Nagu kõigil argipäevadel, sõitsin ma tänagi lõuna paiku, kella kahe ajal, Notre-Dame des Champs’i metroopeatusesse. Sinna jõudmiseks tuleb isegi üks kord ümber istuda, aga see läheb ruttu. Peatused on mul peas. Ma tean, kummasse rongi otsa on ennast sobivam paigutada, mis tuleb mille järel. Rue du Bac, Sèvres-Babylone, Rennes, Notre-Dame des Champs.

Seal on üks väike sandwichibaar, mille ma avastasin suvel, kui Luxembourg’i aias oli see näitus. Seal on odavad hinnad, menüü maksab 35 franki. Selle eest ma võtan ühe kuuma panini, kas kana-karri või kalkuni-emmentali, ühe ice-tea (kuumad joogid ei käi menüüsse) ja ühe flan’i, mis on üks äärmiselt ilmetu, isegi eemaletõukava väljanägemisega kook, aga mis mulle maitseb, sest ta meenutab mingit lapsepõlve munakooki või -vormi. Ma teen alati näo, nagu ma valiksin, ja teatan tüdrukule, naisele või mehele, kes seal leti taga parajasti on, mõõdetud pausidega oma valikud. See on minu igapäevane sotsialiseerumisakt, suhtlemisakt selle linnaga. Mul ei ole mingit soovi luua nende baaripidajatega soojemaid suhteid. See on isegi häiriv, et nad mu ära tunnevad ja on harjunud, et ma iga päev tulen. Kui oleks minu teha, siis nad unustaksid mu iga päev ja iga päev ma saaksin sinna juhuslikult mööda minnes sisse astuda.

Aga tähtsam on see, et sandwichibaar ei valmista mulle üllatusi. Panini ja kook on alati ühe maitsega. Ice-tea maitse sõltub sellest, kas ma viitsin öelda, citron, muidu antakse alati pêche, virsik. Aga seal pole suurt vahet. Täna otsustasin millegipärast menüüd varieerida ja võtsin flani asemel õunakoogi. Olin kogu eine aja sellest muutusest häiritud. Ma pidin mõtlema õunakoogile. Ma polnud kindel, et ta mind rahuldab. Ta oligi natuke liiga magus.

Sellel kellaajal, kui ma tulen, pole baaris enam palju rahvast, kell on kaks läbi, lõunaaeg hakkab lõppema. Muidu käivad seal põhiliselt üliõpilased. Seal ümbruses on palju koole. Ja ma tean, et see baar meenutabki mulle algkooliaegset koolipuhvetit. Kaks Moskva saia, tee, kokku üheksa kopikat.

Ma istun alati selle puki otsa, mis on kohe ukse all. Uks on lahti ja sealt näeb möödujaid tänaval. Mitte et ma neid jälgiksin. Võib-olla jälgin ka, igatahes ei jää neist midagi meelde. Nad käivad meelest läbi. Kui saiad on söödud, libistan ennast pukilt maha ja astun tänavale. Kohe on see baar ja see eine ka meelest läinud. Teadvust valdab toitumisjärgne rahulolu. Lähen läbi pargi. Lehed langevad, töölised rehitsevad neid eriliste laiade rehadega hunnikusse. Iga päev on mõni lillepeenar veel lagedaks kitkutud. Ilmad on soojad ja nad võiksid veel õitseda, aga nähtavasti on korraliste tööde järg lihtsalt sealmaal, et peenrad tuleb ära puhastada. Kogu tsivilisatsioon on rajatud ettearvatavusele, muutumatusele. Ma armastan tsivilisatsiooni, eriti sel pärastlõunal Luxembourg’i aias. Päike tuleb välja.

Et mitte liiga vara oma kontorisse tagasi jõuda (sel juhul oleks pärastlõuna liiga pikk ja ma ei jõuaks tema lõppu kuidagi ära oodata), lähen tagasi jala. Raffaeli näituse järjekord ei ulatugi seekord pargi väravani. Õnneks ma ei taha mitte üldse Raphaeli näitust näha. Isegi ilma järjekorrata mitte. Võib-olla, kui just tasuta saaks, ma ei tea. Ma ei tunne piltide ees enamasti mitte midagi. Minus ei toimu mingeid füsioloogilisi muutusi. Pildid on pildid. Võib-olla tabaks just sellel Raffaeli näitusel ühe pildi ees mind ilmutus. Ma saaksin tõeliselt usklikuks ja läheksin inimesi päästma. Või paastuksin nelikümmend päeva. Või looksin surematu teose. Peaksin ma selles lootuses nüüd sappa võtma? Kas Jumal ootab minult järjekorraohvrit? Ma ei tea sellest midagi. Millegipärast mulle tundub, et Jumal oma küllasuses ei saa minult midagi oodata. Ootamine on minu pärisosa. Ma parem ei otsi erilisi märke, need muudavad kannatamatuks. Kõige parem on, kui aeg möödub märkamatult.

Saint-Sulpice’i purskkaev oma pladisevas veerohkuses meeldib mulle. Seisatan enamasti korraks selles pladinas, see on teistmoodi hääl, teistmoodi hääleruum keset linna tavalist häält. Heldelt üle äärte voolav vesi tekitab kerge ja vaba tunde, tunde, et kõike on külluses ja kõik on võimalik. Kauaks ei maksa sinna jääda, see tunne ei kesta kaua. Hakkab niisama, harilik.

Saint-Germaini kiriku seinal on kirev usupropagandistlik plakat. Varem ma ei ole seda näinud teisiti kui kirju laiguna keset luuderohtu ja halli müüri. Täna loen millegipärast, et sinna on kirjutatud, eri värvi, noortepäraste tähtedega sõna Espérance. See pole lihtsalt lootus. Lootus on espoir. Espérance on kiriklik termin ja ma ei tea täpselt, mida ta tähendab. Ükspäev kultuuriraadios üks vanamees ütles, et see on lootus siis, kui lootust enam pole. Teise plakati peale ongi kirjutatud: mettre son espoir en Lui. Panna oma lootus Tema peale. Tema tuleb siis, kui lootust enam pole.

Astun hoogsal sammul mööda kitsast Saints-Pères’i tänavat, mis viib otse Seine’i poole. Seal ma ei taha kunagi viivitada, see tänav on liiga kitsas, pealegi autosid ja nende heitgaase täis. Antikvariaatide akendel on kummalisi asjakesi, raamatuid, vanu pilte, ma ei tea mida, sellest jääb ainult mingi summaarne mulje. Tänaval tundub hõljuvat vanade asjade lõhn. Natuke kopitust. Mul pole tahtmist endale mingeid esemeid soetada.

Jõe ääres on rohkem õhku ja valgust. Kappan Louvre’i juures üle silla, lähen alla kitsast märjast kuse järele haisvast trepist, mis viib alumisele kaldapealsele. Seal on alati väga vähe inimesi. Kevadel ja varasügisel on veel päevitajaid, nüüd on oktoobri lõpp, päevitamise aeg hakkab läbi saama. Mul on seal oma koht ühe vana plataani juurikal. See on selline kaldapealsest eenduv bastion, mis plataani ümber on ehitatud, seal istudes oled nagu rohkem keset jõge. Vesi lainetab ja helgib suurelt. Täpselt minu vastas teisel pool jõge istub üks mees pingil ja loeb mingit suurt raamatut. Ta paistab nii väike. Jõgi vähendab. Mehe kohal on teistest suurem pappel. See sümmeetria, et kummalgi pool jõge on sarnased asjad (kuigi mul pole raamatut käes, võin ma ju vaimus lugeda raamatut), meeldib mulle; siis ma unustan selle. Kaks turistide laeva sõidab järjestikku mööda, ühel vähe, teisel palju inimesi. Nad tekitavad suuri laineid, mis ulatuvad peaaegu kaldapealse servani. Kui ma plataani alt ära lähen, tõuseb üks tüdruk pingilt ja läheb minu asemele. Ta ootas, kuni ma koha vabastan.

Siis tulevad pargased. Nendel pargastel elatakse. Ma ei tea, kuidas seal oleks, õõtsumisega harjuks ära. Sest alati kui turistide Bateau Mouche või liivapargas mööda sõidab, kiiguvad nad ülesalla. See aeglane kiikumine meeldib mulle, see on hoopis teistsuguse sagedusega võnkumine kui linna võnkumine. Pargastel on lillepotte ja jalgrattaid. Mu lemmikpargase nimi on Astrolabe. Mul pole mingit põhjust teda armastada, aga siiski kuulub talle mu eelistus. Millessegi peab ju kiinduma oma igapäevasel teel. Ta võitis mu südame läinud talvel sellega, et ta korstnast tuli külmal hallil päeval puusuitsu, puusuitsu lõhna. See hõljus üle tumeda vee ja tungis mu sõõrmetesse. Sestsaadik heidan talle alati äratundva pilgu. Tema kulunud roheline värv on mulle armas.

Tänaval valgusfoori taga seistes mõtlen kloostrikorrale. Klooster ja sõjavägi on harjumusearmastuse kõige suurejoonelisemad väljendused. Distsipliin on kõige kindlam viis säilitada rutiini ja vältida häirivaid kõrvalekaldeid. Iga päev sarnaneb täpselt teisega. Minu temperamendile vastab muidugi rohkem klooster, sõjaväes karjutakse liiga palju. Kloostrikord on vaikne, aga seda valjem, vastuvaieldamatum. Äratus on pimedas. Kell on alles viis, võib-olla isegi neli. Kuked külas ei ole veel laulnud. On talv ja koiduni on veel kaua aega. Kloostriõuel valitseb külm tardunud õhk, kirikus on tunda küünalde süütamise lõhna, väävlihaisu. See on igal hommikul täpselt samasugune, varieerudes ainult vastavalt aastaaegade erinevale atmosfäärile. Sellel öisel, vastuhommikusel palvusel pole mingit mõtet peale selle, et ta peab alati toimuma. On tähtis, et ta toimuks. Päev peab algama, elu peab olema rütmistatud ühesuguste toimingutega, nii et ta muutuks, kui teda saaks mingilt koondavalt ajaperspektiivilt pealt kuulata, lühikeseks monotoonseks muusikapalaks, mille algus ei erineks lõpust. Elul iseenesest ei ole ju mingit väärtust, elu iseenesest ei tähenda midagi. Tähendus saab olla ainult ühtedes teistes silmades, mitteinimsilmades.

Viimselpäeval tuleb Kristus ja kõik luukered tõstavad Montparnasse’i surnuaial oma kivikaaned pealt maha ja ronivad haudadest välja. See on liha ülestõusmine. Mis mõtet on mittefüüsilisel, metafüüsilisel usul? Ma olen kindel, et ka hing on füüsiline, ainult hoopis teise ulatuvusega kui keha, mis tantsib siin ilmas oma ühetaolist elutantsu. Väike keha paneb universumisse üles tõmmatud hinge tohutu võrkkiige võnkuma. Kui elu on täpselt rütmistatud, kui õhtute, lõunate ja hommikute kellavärk satub kiige võnkesagedusega ühte faasi, toimub võimendumine ja äratõuge. Muidu on ainult märkamatult sumbuv võbin kuskil tähtedevahelises ruumis.

Saatsin Postimehele ära artikli keeleküsimuse kohta ja tundsin ennast halvasti. Ajalehele artiklit kirjutada on halb. Esiteks ma valetan, jättes mulje, et ma tean, kuidas asjad on. Teiseks ma sekkun ellu. Mul pole mingit tahtmist ellu sekkuda. Ainult jälgida. Ajalehele kirjutamine degradeerib. Kui vaadata kas või Kaplinskit.

See, mis ma eile kirjutasin harjumustes, on üldjoontes õige, see tähendab, ta ei pretendeeri mingile tõele. Ta taotleb midagi enamat kui tõde. Tõde on sõnade pantvang. Vabadus on enam kui tõde. Ja harjumustega on veel nii, et nende vormil ei ole mingit tähtsust. Ühel päeval lakkan ma käimast selles sandwichibaaris ega tunne ta järel mingit nostalgiat, või kui tunnen nostalgiat, siis mitte nende suhteliselt halbade paninide järele, vaid selle enda järele, mis tundub tagantjärele alati palju reaalsem kui see ise, kes elab. Ma tunnen ennast ainult kirjapanduna. Ühel päeval ei astu ma enam üle sandwichibaari läve, ühel päeval ei kõnni ma enam mööda seda kaldapealset ega seisata Saint-Sulpice’i purskkaevu pladinas. See ei muuda midagi. Harjumused on üksteise vastu välja vahetatavad, ilma et midagi muutuks. Rütm jääb samaks, mu võõras elu jääb samaks. Harjumuste vahetamine muutub harjumuseks ja see harjumus peab mind võib-olla harjutama selleks, kui tuleb kõik harjumused maha jätta. Täiskirjutatud raamat on siis korraga tühi ja valge, lehitse kumba pidi tahad, mitte midagi.

See mina, kes külastab sandwichibaari ja mõtiskleb kloostrikorra üle, võiks olla ühe romaani tegelane, moodsa romaani, mis pole õieti mingi romaan, aga ikkagi, tegelane. Mul pole selleks mingit tahtmist. Mitte see mina pole tegelane, vaid see mina, kes kirjutab, on tegelane selles romaanis, mida nimetatakse kultuuriks. Kirjapandu on selle tegelase märkmed. Mitte minu märkmed. Mind jätke, palun, üldse mängust välja. Las ma vaatan kõrvalt, ma pole kunagi tahtnud, lapsest saadik, muud kui kõrvalt vaadata. Mulle on sellest küllalt. Nalja saab niigi rohkem kui rubla eest.

Ja mis mõte on tegelastega romaanil, kui tegelasi on ainult üks? Sest tegelasi on ainult üks, sinna pole midagi parata. Ma ei tunne kedagi teist peale selle ühe, kes on mu välja mõelnud ja mind kirja paneb. Selles kultuuris, kus ma olen ja mis ma olen, polegi võimalik kirjutada teistsuguseid raamatuid kui neid, kus pole ühtegi tegelast peale mina. Midagi peale nende väljastpoolt vaadeldavate sisekaemuste. Raamatud tegelastega, kõiksugu onude ja kusiinedega, härra krahvide ja kolleegiumiregistraatorite ja Ivan Pavlovitšide ja proua N-idega kuuluvad minevikku, suurde ja teguderohkesse aega. Neid ei kirjutata enam muidu kui ainult ümber. Väikeste muudatustega.

Kui jääda ausaks ja mitte liiga palju maha vehkida, siis pole mul rääkida muust kui tollest minast. Aga see mina võib muide olla suurem kui kõik need Ivan Pavlovitšid ja härra krahvid kokku. Eimiski on suurem kui miski, temasse neeldub kõik. Mina on must auk. Millest ma ka ei kirjutaks, kõik kaob sinna.

Lugesin hommikul Kaplinski noorpõlveluuletust kuningast, kes oli maata (ja krooni ei olnud tal). Ikka on nii, et mõned noorpõlveluuletused valgustavad kõiki teisi luuletusi, kogu elu. Elu ei tee targemaks, ta ainult koormab meid kõhklustega ja kahetsustega. Nooruses me teame täpselt, mis me oleme ja mis me tahame, ja kuigi me poleks mingi hinna eest nõus seda välja rääkima (sest kunagi pole see piisavalt väärikas), ei oska me seda ka varjata. Rääkides millestki muust, avame me oma südame kõikidele tuultele. Ja millest või kellest saab veel kirjutada sellise kaasaelamisega kui mitte endast? See kuningas ilma maata on Kaplinski ise. Selles luuletuses programmeerib ta ennast poeediks. Sõnub ennast ära.

Poeet on maata kuningas. Ta on ülem päris valitsejatest, aga ta ei valitse kunagi. Aga valitsejate olemasolu meenutab talle igavesti, et tema on maast ilma jäetud. Teistel on nende elu, nende töö, nende raha, nende au, nende lapsed ja nende vanemad; nende kroon ja nende valitsuskepp. Temal pole midagi. Ja kuigi ta teab, et see mitte midagi on rohkem kui midagi, on ta kade. Ta katsub ennast müüa. Ta hakkab rahvasaadikuks ja kirjutab rahvale manitsevaid artikleid. Aga mitte kunagi ei saa ta päris elu tunda. Sest ta on valinud teise, astunud elust kõrvale. Ma ei tea, kas seda valikut saab pärast enam muuta. See samm on ainukordne ja paratamatu. Ja tuhanded kadestavad teda, luuletajat, sest ta on kuningas kuningriigis, mida jälle nemad kunagi tunda ei saa, sest nemad on valinud elu.

Kogu Kaplinski pole muud kui kibe püüd elu tagasi saada. Saada uuesti harilikuks inimeseks, päriskuningaks. Kuigi ta on küllalt tark, et teada: see ei õnnestu. Aga ta vähemalt teeskleb. Keegi pole luuletanud nii ilusti argipäevast, naisest-lastest, lihtsast elust ja mitteluulest. Ta on Pereisa, Talumees, mõnikord Botaanik, Rahvavalgustaja, Rahvaasemik, kõik üle elusuuruse. Kõik paremad kui päris. Aga see päriselu on ikkagi ainult luule, see tähendab, paraku, ilus vale. Kaplinski on katse elu endale tagasi petta. Püüd ennast veenda, et elu ongi selline, et rahu ja leppimine on kui mitte käes, siis käeulatuses.

Ta teab, et see on vaid ajaviide, mis lühendab ootust. Et ükskord ta saab küll oma maa ja oma rahvaga kokku, aga mitte selles elus, sest selle elu asemel on ta valinud midagi muud.