Читать книгу Harjutused - Anton Nigov - Страница 11

Hommikul mõtlesin kirjutada, aga midagi ei tulnud pähe. See ajas meeleheitele. Nii palju asju on peas, aga kui istud arvuti ette, siis tutkit!, mitte midagi. Tundsin ennast järjekordselt lootusetu luuserina. Töötuna, kellele keegi ka kunagi tööd ei anna. Pean surema vaesuses ja üldises põlguses. Teel Saint-Germaini metsa mõtlesin põhiliselt sellele, kuidas tuleb Eestis endale relvaluba muretseda ja püstol osta, mõni väike ja odav, ainult selleks, et endale sobival hetkel kuul pähe lasta. Siis, kui see on täitsa selge, siis kui see on täitsa väljakannatamatu. Miks pole ühekordseks kasutamiseks mõeldud, odavaid, äravisatavaid püstoleid? Tegelikult pole ju Pariisiski klassikalistest enesetapuvõimalustest puudu. Näiteks sillad. Aga ma ei tea, kuhu peab minema, et välja ei õngitsetaks. Ja et välja ei ujuks. Püstol on ikka palju kindlam. Pole mingit rabelemist ega võitlust. Elus võideldud ja rabeldud küll, ja kõik võitlemine ja rabelemine on olnud täiuslikult ilma asjata. Ilma mingi tulemuseta. Ikka sama loll. Isegi lollim kui alguses. Idioot. Kordan endale tihti: idioot! Ja mul on häbi.

Kerge udu looritas maastikku, päike paistis sellest läbi, käies hakkas palav. Aga meeleheide oli seekord visam kui harilikult. Harilikult ta laseb lahti kohe, kui toast ja majast välja lähed. Nii kui tunned õhku, näed taevast, puid, inimeste sebimist. Kohe läheb meelest ära, mis asi see oli, mis nii ängistas. Täna see soe õhk ja see Prantsuse maastikku ja prantsuse pargiperspektiivi õrnalt looritav sügisudu, see rauge sügispäike ainult süvendasid ängistust. Maastik ise pitsitas südant oma avarusega. Seda enam, et ma teadsin, kui totter see on, kogu see ängistus, tulevikuhirm ja surmaiha, mis pole tegelikult surmaiha, sest kuidas ma saan ihaldada seda, mida ma ei tunne, millest ma mitte kõige vähematki ei tea. Niisiis pole õieti ka seda väljapääsu. Niisiis pole üldse mingit väljapääsu.

Mul on seal metsas oma raiesmik, kus ma ikka istun, kui päike paistab. Õieti on see tuulemurd, jäänud 1998. aasta detsembritormist. Kevadel oli seal suuri siniseid kannikeselaike ja mingeid teisi lilli, valgeid tähtheinu, ma usun. Nüüd on põldmarjaväädid kõik kinni katnud, punakaspruunid. Kohati vana kõrget rohtu. Ja maas pikali mõned pöögitüved, millelt koor on maha tulnud ja mis on päikese käes soojad. Istusin ühe suure püsti jäänud tamme alla. Uurisin maapinda enda ümber. Lapsena kartulipõllul mulle ikka meeldis kükitada ja maapinda uurida, mullas sobrada, lootes et mind ei hüüta, et mind ära unustatakse. Maapind on seal lausa kaetud tammetõrudega. Vaatasin, et mõnel oli nagu punane saba taga. Taipasin, et see on idu, idujuur, mis maasse tungib. Võtsin ühe tõru maast üles, juur avaldas juba kerget vastupanu, oli juba hakanud juurduma. Ei tea, kas see on normaalne, et nad sügisel idanevad, või on see soojadest ilmadest? Kas nad talvel saavad kasvama minna, lehekesi kasvatada. Vist mitte. Aga tõrusid on tohutu palju ja väikesi tammehakatisi paistis ka ümberringi. Mõni punarind vilistas, päike soojendas. Ühel hetkel andis see järele. Kuum rahu valgus südamesse ja jalgadesse, lainetas läbi selgroo. Kerge valge udu ja sinine metsaserv eemal olid nagu tuba, suur soe valge tuba, kus midagi karta ei ole.

Tere, Mart!

Oli hea ja kuidagi ergastav sinuga eile üle hulga aja rääkida. Ega ma siin üldse, kui järele mõelda, väga palju ei räägi. Peaaegu ei räägigi. Olen vait. Seda küll ei pane tähele, sest sisekõne, paraku, ei vaiki naljalt, ja siis on tunne, nagu oleks rääkinud. Ainult vahel harva telefonile vastates (siia kontorisse ka peaaegu üldse ei helistata, keegi ei tunne eesti kultuuri vastu huvi, mis parata) või päeval sandwichibaaris oma harjumuspärast tellimust esitades kuulen oma võõraks jäänud häält. Aga sellega harjub ka kohe. Sandwichibaaris nad võiksid ka ilma rääkimata mulle anda selle, mis alati, aga seal käib palju rahvast ja ega neil pole meeles. Pealegi kuulub väike suhtlus sandwichibaari rituaali juurde. Aga ma ei taha, et mul selle pererahvaga seal mingi lähem suhe tekiks. Sandwichid on ikka ühed ja samad, ega nad sellest paremaks ei läheks. Isegi häiriv on, et nad minuga ära harjunud on, et nad minust midagi mõelda võivad. Peaks kohta vahetama, aga ma olen harjumuste ori ja seda hea meelega. See orjus teeb mu vabaks oma mõlgutuste jaoks, ma ei pea mõtlema sellele, mida tellida ja mis maitsega see on, mis ma söön. See on alati täpselt sama maitsega (või ütleme, kahe maitsega, sõltuvalt sellest, kas on panini kana-curry või panini kalkunemmental), mitte eriti hea, aga ma olen rahul. Selle hinna eest. Seal käivad peamiselt üliõpilased, sest see on ülikoolide linnaosas, Luxembourg’i aia taga. Sõidan sinna metrooga, sest siin ümberringi on ainult butiigid ja kallid restoranid. Üks toastissimo on, aga seal ma käisin möödunud talvel ja kevadel, see harjumus jäi sinna. Võib-olla mõni päev lähen sinna, et tunda nostalgiat tolle kauge kadunud aja järele.

Ma pean tunnistama, et ainus äriprojekt, mis mul pähe on tulnud, ongi sandwichibaar. See ei ole üldse originaalne, aga mulle see odav anonüümne kohake meeldib ja peale selle mulle näib, et nad teenivad suhteliselt hästi, sest rahvast käib kõvasti. Eks ta ole selline Kärdla söökla Pariisi variant mingis mõttes. Ainult selle vahega, et tehniliselt väga lihtne. Toasteri vahel paninide soojendamine ja kohvi ja tee valmistamine on kõige keerulisemad operatsioonid, mida nad seal koha peal teevad. Ma ei tea, kas neil on ka oma pagaritöökoda kuskil keldris, kus nad kooke küpsetavad. Ja kuskil tagaruumis nad peavad kõik need sajad sandwichid ja paninid päevaks valmis tegema. Ühesõnaga, kõik käib väga kiiresti ja lihtsalt ja kokkuvõttes tekitab külastajal isegi teatud sooja toidu või igal juhul täiskõhu tunde. Tallinnas pole selliseid kohti üldse. Aga tegelikult Saiakäik on ju analoogne. Ja sealgi vist võlub kõige rohkem harjumuspärasus ja suhteline lihtsus. Astud sisse, suurt tseremooniat pole vaja, koogid ja saiad on kõik vitriinis väljas. Ma vihkan tegelikult menüüsid, sest ma ei oska sealt kunagi midagi valida. Ja nimed on alati petlikud, iial ei või teada, mis on menüü taga. Aga kui ostad letist, siis võid pärast istuda üsna märkamatult ja ilma mureta, et ettekandja või kelner sind tülitama tuleks, ja ilma mureta, et sa hajameelsusest maksmata ära hakkaksid minema, mis tekitab palju tüli ja segadust ja võib sind viia tükiks ajaks häiritud olekusse.

Minu teemaja ainus originaalsus Saiakäiguga võrreldes oleks soojad paninid ja odavad komplektmenüüd, mis vähendaksid veelgi kundede valikuraskusi. Nagu sa isegi näha võid, ei lenda mu ärifantaasia just eriti kõrgelt. Ma arvan, et selline teemaja tasub ära siis, kui sa ise iga päev seal leti taga oled. Mulle igatahes tundub, et see vanem naine ja vanem mees, kes seal minu sandwichibaaris tipptundidel koos tüdrukutega teenindavad, on omanikud. Vähemalt naisel on selline nägu, et ta peab kõigel silma peal ja arvestab, et iga püsikunde nagu mina, toob, kuigi imeväikese, aga see-eest kindla lisa tema sissetulekutele. Huvitav, kelleks ta mind võib pidada. Töötuks või mõneks veerand-kohaga tunniandjaks? Aga arvatavasti omistan ma talle liiga palju mõtteid enda suhtes, mis on tavaline viga. Me oleme enda jaoks ju nii tähelepanuväärsed.

Minu äriideedel, kui neid esineb, on ilmselt see viga, et nende keskmes pole mitte raha teenimine, vaid kujutlus teatud vaiksest kontemplatiivsest eluviisist, mis selle äriga peaks kaasnema. Äri ise on teisejärguline, aga peaks olema esmajärguline, või kuidas? Pealegi tähendab igasugune äri inimeste juhtimist ja suunamist oma huvide teenistusse, aga selleks pole mul küll mingit annet.

Seni, tuleb tunnistada, on mu ainsad tasuvad investeeringud olnud punane Unis kohverkirjutusmasin, ostetud 1983. aastal Tartu kaubamajast 250 rubla eest tutvuse kaudu, siis tekstitöötlusmasin (see mäluga kirjutusmasin, mille ma ostsin 8 aastat tagasi Pariisist) ja see arvuti, mille ostsin Hiiumaale ja pärast Lauka koolile andsin. Need on ennast raudselt väga mitmekordselt tagasi teeninud. Kõik teised ostud-müügid on minu jaoks lõppenud märkimisväärsete kahjudega.

250 rubla andis tookord isa. Ma veel valetasin, et mul on seda kirjutusmasinat vaja kursusetööde kirjutamiseks, aga ega ta väga ei uurinudki. Tegelikult olin otsustanud hakata luuletusi kirjutama ja mitte lihtsalt kirjutama, vaid avaldama ka, ja ma olin veendunud, et selleks on vaja kirjutusmasinat. Kuskilt sain ka masinakirjaõpiku – võimalik, et emalt (sest tema oskas masinakirja) – ja õppisin Tartus Kreutzwaldi tänava korteris kümne sõrmega pimekirja, mida ma päriselt ära ei õppinudki (ma pole midagi päriselt ära õppinud), aga mis on kahtlemata osutunud siiski üheks väärtuslikumaks oskuseks. Unis oli üsna jäikade klahvidega ja ma taon siiamaani ka arvutiklahve, nii et kolin taga. Õnneks on uued klaviatuurid üsna töökindlad. Igatahes ei ole kirjutamise käeline külg mulle piduriks, ma kirjutan umbes sama ruttu kui mõtlen, see tähendab, muidugi, aeglaselt. Kui ma vaatan tõelisi arvutioskajaid, kes on klaviatuuriga kokku kasvanud ja kelle sõrmed ainult libisevad üle klahvide, siis ma olen muidugi täitsa kohmakas.

Natuke prantsuse keelt, natuke masinakirja, natuke oskust lauseid koostada ja neid üksteise sappa aheldada. Ei ole just palju, mida tööjõuturul müüa. Sekretäri koha võiks saada, aga sinna tahetakse rohkem noori tüdrukuid. Sellepärast tuligi vahepeal mõte ennast Rüütli juurde tööle pakkuda, et Rüütel ju kindlasti ei oska ühtegi neist asjadest ja samal ajal on tal hädasti vaja korralikult ritta pandud sõnu ja lauseid, ja tüdrukuid ta võib endale silmarõõmuks peale selle palgata. Kujutlesin ennast juba sellise salasekretärina, kellest keegi midagi ei tea (mis pole Eestis muidugi võimalik) ja kes võib enamuse ajast tegelikult pühendada jalutuskäikudele ja kontemplatsioonile ja aknast välja vaatamisele, kusjuures jookseb mitte ainult palk, vaid kenakene palk, mis annab aknast välja vaatamisele alati mingi erilise melanhoolse varjundi.

Üksinduses muutub inimene kergesti natuke ebaadekvaatseks. Pealegi tundub Rüütli sekretäriks saamine palju lihtsama ja tõenäolisema väljavaatena kui hea ja lisaks veel hästimineva raamatu kirjutamine, millega saaks ennast inimestest ja maailmast vabaks osta ja pühenduda täielikult sellele, mis mind ainsana huvitab ja mis on inimeste ja maailma jälgimine. Aga jälgimiseks on vaja vabadust, see tähendab distantsi. Nagu keegi ütles: minu riik ei ole siitilmast. Ta on siinilma kõrval, kohe järgmine uks, õigemini aken, see igavene aken, kust kõik möödub, nii et sama hästi võib öelda, et sa ise möödud kõigest.

Ka reisimine tundub tõepoolest aina rohkem vaid ühe tüütu kohustusena, mis mul on oma kunagiste unistuste ees. New Yorki “peaks” minema, aga paljas mõte veel ühe linna nägemisest on väsitav.

Ja unistused on ikka olnud äärmiselt rumalad. Lausa piinlik hakkab, kui nendele mõelda. Pealegi on neil ohtlik kalduvus täituda. Kui ikka küllalt visalt millestki unistad, siis ükskord sa selle saad ka ja pärast vaata ise, kuidas temaga toime tulla. Siin ma nüüd istun, siin Pariisis, ja käin oma kahe korteri vahet (üks on büroo, teises vaatan telekat, magan), tundes ennast nagu väljasaadetu. Mida ma olengi: saadetud unistusest reaalsusesse. Unistuste realiseerumise ainus hea külg on see, et siis nad lakkavad olemast ja sa oled tõepoolest natuke vabam. Küllap on neid, kes taipavad kergemini, aga minusugustel juhmidel tuleb kõik käega ja jalaga järele katsuda, et uskuma jääda: seal pole tõesti midagi. Võib-olla niimoodi, tükk tüki haaval mureneb väiksemaks ka kujutlus endast kui miskist ja sealjuures veel kui miskist väga tähtsast, lakkamatult muret tekitavast.

Enesetapumõte pole ju tegelikult surmaiha, sest kuidas saab ihaldada midagi täiesti aimatamatut ja kujutlematut, vaid soov otseteed ja ilma selle kurnava rännakuta, mis on elu, jõuda eimiskisse, plahvatada täielikult tühjuse äratundmisse, mis on siinsamas, aga millest sa aina ringi käid nagu kass ümber palava pudru. See aimus kohalolekust, aga võimetus kohale jõuda, see ringitammumine, see just ongi piinav.

Aga seni, kui enesetapumõte on sedavõrd meeleolutekkeline, tundub selle teoks tegemine siiski ebaproportsionaalse sammuna. Meeleolud on nii pöörduvad, aga surm on nii pöördumatu. Tõtt-öelda tundub mulle nüüd igasuguste pöördumatute otsuste teoks tegemine mõttetu vägivallana. Sekkuda suureliselt oma ellu, mida ma ei mõista, tahta muuta seda, millest ma muutumatunagi aru ei saa... Kõhkluses, kuigi ta on tobe ja arg, tundub olevat siiski rohkem tarkust kui otsustavuses. Jäikades otsustes on, vähemalt minu puhul, alati midagi eluvastast. Elu on rohkem kahevahelolek kui see või teine olek. Metsas käies ma olen küll aru saanud, ja üsna ruttu, et parem on usaldada seda siira-viira rada, mida mööda astud, kui hakata läbi padriku otse või mööda sirget sihti minema. Sirged sihid on metsas petlikud, nad ei vii kuhugi. Rada, isegi kui ta ei vii just sinna, kuhu mõtlesid, viib ikka kuhugi välja.

Tobeda pöördumatu sammu võrdkujuks on mulle mu silmaoperatsioon, seda enam, et ta tuletab mulle ennast igal õhtul meelde. Sain lahti prillidest, aga sain lahti ka mulle nii armsatest hämarikkudest ja videvikkudest, sest hämarus on mulle nüüd füüsiliselt häiriv. Asjade ümber tekivad halod ja see vist kuidagi ärritab nägemiskeskust peaajus, mis ei oska selle ebaloomuliku olukorraga kuidagi kohaneda, nii et kokku tekibki füüsiline ebamugavustunne. Võib-olla sellega ajapikku harjub, ja mõnel määral olengi harjunud. Aga see on muide ka üks põhjus, miks ma eriti ei taha teatrisse minna, sest seal on pime, ja see on natuke tüütu ja väsitav. Ja see talvine pime aeg, mis niigi pole suurem asi, on nüüd veel vähem meeldiv. Ja see kõik on sisuliselt enda tekitatud vigastus. Ma kõhklesin tookord küll, aga rumal tundus kord tehtud otsusest taganeda. Ja vaat nüüd pole tõesti mitte midagi parata, oma vanu silmi tagasi ei saa, tee mis tahad. Varem ma pole näinud, et paratamatus tõesti olemas on.

Lehitsesin hommikul enne tööle tulekut Kaplinskit. Mul on seal see paks sinine raamat, mis on tõepoolest liiga-liiga paks, aga mis on selles mõttes hea, et huupi lehitsedes võib sattuda millelegi ununenule, mis endas vastu kõlab. Viimasel ajal on ta luule mulle küll üsna tumm olnud ja ma olen lehitsenud rohkem selleks, et aru saada, mis seal viga on ja mis see õieti oli, mis mind kunagi köitis. Täna hommikul aga sattusin ootamatult resonantsi ja see võimendus minus mingiks kevadiseks värskusetundeks. See oli kogu “Õhtu toob tagasi kõik” ja ma mõtlen, et see ongi tema kõige võimsam raamat, kõigest hoolimata, seal ta on leidnud selle kesktee, mida ta nii väga on taga ajanud. Seda kirjutades, mõtlesin, pidi ta olema nii neljakümne ringis või natuke üle neljakümne, nii et sellel ohtlikul eluharjal, kus iseendaga silmitsi seistakse ja pole enam võimalik taganeda nooruse ebamäärastesse valedesse ja seda ei saa enam edasi lükata. See tuleb kas teoks teha või teoks tegemata jätta ja siis nii vist jääbki.

Minu meelest on ta selles raamatus, mis on õigupoolest päevik (kevadel algav igatahes), leidnud tasakaalu oma sentimentaalsuse ja selgenägelikkuse vahel ja ühtlasi tabanud ka enda kõne rütmi, pärast seda, kui on katsetanud mõndagi äärmuslikku varianti. Aga midagi on tal jäänud välja ütlemata ka, midagi, mida ta on teadnud, ja see seal vaevab, ja vaevab tedagi, mulle näib. Miks ta siis muidu mõnikord nii kibestunud on? On miski, millest tal pole julgust olnud loobuda. Mis see on, ma ei tea.

Vahepeal käisin oma lõunal, see tähendab ülalkirjeldatud sandwichibaaris, mis mind ausalt öelda hakkab juba ära ka tüütama. Aga varsti ma ei käi seal enam nii või teisiti. Võib-olla nad isegi märkavad seda, võib-olla mitte. Selle harjumuse asemel kujundan endale mõne teise, võrdväärse, mu elu ei muutu sellest, et ma lakkan käimast Vavini tänava sandwichibaaris, mille nime ma siiani ei tea. Aga ta jääb mulle meelde ja võib-olla isegi baaripidajate näod jäävad mõneks ajaks. Elades koguneb palju tarbetuid mälestusi.

Tänane päev on uduvines. Hommik oli päris hall. Sellest on näha, et sügis edeneb: udu ei taha enam päeva jooksul hajuda, õhk jääbki sinetama ja vinetama. Mingi osa on selles muidugi ka heitgaasidel. Talvel on linn alalõpmata sellises udus. See on siinne omapära, Eestis sellist ei ole. Seal on kas paks udu või pole udu, vahepealset on haruharva. Siin on harva kas päris selge või päris udune. Samuti võib siin pool päeva sadada sellist vihma, mis õieti märjaks ei tee. Ta tilgub kuidagi harvalt, aga järelejätmatult. Asfalt läigib, osa inimesi lööb vihmavarjud lahti, aga sama hästi võid ka palja peaga käia, sest juuksed kuivavad enne ära, kui jõuavad läbimärjaks saada.

Sügisega on sama lugu. Ta muudkui tuleb. Lehed muudkui roostetavad vaikselt puude otsas ja pudenevad sama vaikselt maha kahisema. Osa puid on ikka rohelised ja paksud. Aga lehti on ka igal pool. Iga kerge tuulehoog vabastab neid okstelt ja keerutab õhus. Nii kestab see kuid. Nüüd ma saan aru, miks feuilles mortes, surnud või langenud lehed, on prantsuse luules ja laulurepertuaaris nii tähtsal kohal. See on terve pikk aastaaeg, mis möödub nende melanhoolses kahinas ja lõhnas. Kusjuures see lõhn on väga tugev, isegi tänaval tuntav, rääkimata pargist ja hoopiski rääkimata metsast, kus see parfüüm on juba nii paks, et seda võiks pudelisse koguda ja müüa. Aga ma ei tea, kas inimesed tahavad sügise järele lõhnata. Kõik lõhnaksid ikka nagu kevad. Kuigi see surnud lehtede lõhn on päris hea, punakaspruuni ja hämara tonaalsusega nagu metsadki sellel aastaajal.

Jahedamaks läheb väga pikkamööda. Oktoobri alguses oli päeval üle kahekümne, nüüd on nii seitseteist. Ainult päevad lühenevad siiski ruttu ja õhtutes on seda rõskust, mis meenutab, kuigi kaugelt, põhjamaa sügist. Tunnen selle järele puudust, sest see on mulle tuttav ja arusaadav. See, kuidas külm puud ühekorraga paljaks roobitseb ja õhu klaariks lööb.

Aga muidugi on ka selles pikaldases rauges sügises oma võlu. Hing on kerges meeldivas segaduses, tundes ajuti, nagu kevad hakkaks kätte tulema. Mets on täis põhjast siia jõudnud punarindu ja käblikuid, kes päikese käes vaikselt laulda vilistavad. Kevadine laul see pole, aga sügisene karm vaikus ka mitte. Uurisin eile oma raiesmikul istudes tammetõrusid: osa lükkavad juba valget juurekest maasse. Ega need vist ikka talve üle ei ela. Aga tõrusid on tohutu palju ja pasknääre pole üldse näha ega kuulda. Imelik, et nad elavad seal põhjas, kus tamm on nii haruldane, et iga puu kohta on mitu pasknääri, kes seal siis päevad otsa käratsevad ja rabistavad. Siin teevad seda tööd suured paksud kaelustuvid ja mustad varesed. Aga metssigadele jääb ka kraami laialt üle. Prantsusmaal on tohutult metssigu ja ma ei imesta selle üle, nähes seda tõruküllust. Saint-Germaini metsas neid vist ei peeta, see on liiga linna sees, aga Fontainebleau metsas ma nägin kevadel oma silmaga metssiga.

Üksõhtu tuli telekast saade jahimeestest. Nagu see mood on, oli sinna kutsutud nii kirglikke jahimehi kui ka jahi vastu võitlejaid. Samuti oli vahepealseid, mõõduka, ökoloogilise jahi pooldajaid. Nad esindasid ühtlasi kolme selgelt erinevat inimtüüpi ega saanud üksteisest põrmugi aru. Kõik jäid oma seisukohtade juurde, s.t. oma füsioloogia ja psühholoogia juurde, mida need seisukohad illustreerisid. Ja kõigil oli ilmselgelt õigus, kui mitte millelegi muule, siis igatahes oma eripärasele psühhofüsioloogiale. Muuhulgas näidati selles jahimeestesaates ka sügisese metsa all läbi surnud lehtede traavivaid metssigu ja hirvi; oli ilmne, et neil ei ole inimeste ideede ja vaidlusega mingit pistmist.

Mina aga pean leppima sellega, et minu lemmikpaik Pariisis on üks Saint-Germaini metsa tuulemurrulagendik, ainult kahjuks ta ei asu Pariisis, vaid sinna tuleb linnalähirongiga sõita ja see maksab ligi 100 krooni edasi-tagasi. Aga see pole tegelikult kuigi kallis hind võimaluse eest puutüvel päikese käes istuda. Mingid kilgid siristavad seal rohu sees väga vaikselt. Autoteede mürin muidugi kostab ka, aga siiski seal on rahu ja õndsus, mida linnas ei ole ka jõe ääres, kuigi seal pole ka viga. Ma olen täitsa nõus selle keskaegse mungaga, kes tänas jumalikku ettehooldust, et see igasse suuremasse linna on pannud voolama ühe jõe. Ilma jõeta oleks see linn sõna otseses mõttes talumatu. Jõgi kannab linna vaikust ja avarust, teistsugust valgust, teistsugust rütmi. Mööda voolates muudab ta linna kogu selle massiivsusest ja pealetükkivusest hoolimata suhteliseks ja ajutiseks, samuti mööduvaks, sest pole ju vahet, kas jõgi voolab linnast mööda või linn voolab jõest mööda.

Praegu midagi rohkem meelde ei tule, nagu oleks meel ka äkki tühjaks voolanud. Hommikune kevadetunne on kadunud, aga mingi jälg on tast jäänud ja see on siiski meeles, et ma mõtlesin, et kevad võib siiski mullegi veel tulla ja midagi oma suures valguselaines minustki üle ja läbi uhtuda, kes teab. Võib-olla kirjutan veel ükskord luuletusigi, aga võib-olla jätan ka kirjutamata.

Läkitan need üsna juhuslikud ja impersonaalsed read sinu meiliaadressile. Siiski teadsin ma neid kirjutades, et ma kirjutan sulle ja see muutis kirjutamise huvitavamaks. Millegipärast ma olen alati arvanud, et sul pole iimeili.

Ahsoo, üks asi tuli veel meelde. Eile õhtul rääkis telekas üks prantsuse luureasjatundja, et terve 2001. aasta jooksul pidas Bushi administratsioon salajasi neljapoolseid (Pakistan–USA–Iraan– Afganistan) läbirääkimisi Afganistani teemal. Need toimusid Berliinis ja eesmärgiks oli kas taliibid kuidagi ära osta või välja vahetada ja Bin Laden nende käest kätte saada. Aga taliibid (taliban on mitmuse vorm sõnast taleb või talib) ei lasknud ennast kuidagi ära rääkida ja ei tulnud lõpuks üldse enam kohale. USA-mehed ei saanud vist ka aru, et Bin Ladeni väljaandmine pole nende võimuses, sest pigem on nemad Bin Ladeni võimuses: too polevat mitte mulla Omari külaline, vaid mulla on õieti tema looming. Augustis ähvardas USA, et kui taliibid järele ei anna, siis võetakse midagi ette, s.t. ähvardas neid sõjaga. Ja sinnapaika see siis jäigi, kuni...

Vahepeal käis siin üks eesti tüdruk, keda ma olen juba paar korda näinud, sest millalgi kevadel ta käis siin rääkimas, et tema tahab hakata Pariisis muusikat õppima (Otsa-kooli lõpetanud) ja et kas mina tean midagi soovitada. Muidugi ma ei teadnud, aga ta on osutunud üsna toimekaks, oli vahepeal lapsehoidja ja sai isegi mingisse erakooli, ainult et nüüd ta pole enam lapsehoidja ja elab ühe kooliõe juures ja raha pole kuskilt võtta ja elamisluba ka ei saa... Sealjuures ta on selline kaunis lihtsameelne. Laenas Alliksaare raamatut ja deklameeris mulle peast, raamaturiiuli juures seistes (mina seisin ka seal, käed rippu) ühte pikka Alliksaare luuletust – tähendab, see oli tõesti lihtsameelne, see deklameerimine, sest see võib iseenesest olla ju nii ja naa... Aga huvitavam on sealjuures see, mis täna välja tuli, et ta tunneb Fred Jüssit, sest oli suviti Kõrvemaal Vetla ja Voose vahel vanaisa-vanaema juures. Et need Eesti metsad annavad ka ikka veel selliseid õhetavaid ja hakkajaid, kuigi tõepoolest isegi liiga lihtsameelseid tüdrukuid! Ta kurtis, et seal on nüüd elu nii ära kadunud ja kõik sööti jäänud, seal Voosel, ja vanaisa-vanaema on ka surnud ja siis ta mõelnudki, et tuleb parem Pariisi sellest kõigest hoopis kaugele, sest seal on nii kurb. Aga siin igatseb ikka kangesti nende metsade järele... Vaat nii on see eluke ja maailmake. Aga Fred Jüssi on selle poolest küll mihkel, et alati ja igal pool on tal selliseid õhetavaid ja temast sisse võetud tüdrukuid. Ta on osanud oma elu päris meelepäraselt korraldada, mulle tundub.

Ela hästi! Ja kuigi sul pole aega mulle vastu kirjutada, oleks mul siiski hea meel, kui sa annaksid sõnakesega märku, et oled kirja kätte saanud.

TervitadesTõnu