Читать книгу Harjutused - Anton Nigov - Страница 9

Elamine ja elust arusaamine on kaks ise asja. Arusaamine ei aita õigesti elada ja elamine ei aita elust aru saada. Elamine on rohkem vaistlik kui mõistuslik tegevus. Ühed elavad instinktiivselt õigesti, ilma et nad vajaksid oma elust arusaamist. Teised saavad elust aru, aga ei oska elada. Kõigile neile elukunstnikele, kes on mu juurde tulnud jutuga, kuidas nende huvitavast ja sündmusterohkest elust saaks romaani kirjutada, olen ma vastanud silmakirjalikult, et eks nad siis kirjutagu see romaan: pole ju midagi lihtsamat, kui neil juba kord materjali nii volilt käes on. Ma tean, et nad ei tee seda kunagi ja kui teevad, siis häda neile. Nad on küll elanud, aga pole näinud oma elu; selleks pole neil elamise kõrvalt aega jäänud. Ja kirjutamiseks pole sugugi vaja elada sündmusterohket elu, sündmustest pole elus niigi puudu, iseasi on, kas neid nähakse või ei nähta. Kirjutamine on kõigepealt nägemise küsimus, ja paremini vaatamiseks tuleb pigem kõrvale astuda kui kaasa tormata. Või pigem vist nii, et kes on kord kõrvale jäänud, selle osaks on vaadata. Ma ei tea, kuidas see on. Ühtede loomulik kirg on elada, teiste ebaloomulik kirg on näha. Neid kahte asja ei maksa segi ajada, aga muidugi tahaksin ka mina mõlemat, miks ma ei tahaks.

Postimehe rahvalikul internetikommentaatoril on õigus mind sõimata ja öelda, et kirjanikud peaksid jääma oma raamatute juurde ja mitte võtma sõna elulistes küsimustes. Ajaleht ei ole mõeldud elust arusaamiseks, vaid arusaamise vältimiseks. Ta peab sisendama inimestesse loomulikku enesekindlust, et lisaks elu elamisele saavad nad elust ka aru, see tähendab, peegeldama tagasi nende omaksvõetud arusaamisi. Eriti mõnus on, kui sealjuures tekib veel mulje diskussioonist ja arvamuste paljususest. Ajaleht taastoodab eelarvamusi, seega elu ja tervist, ja tõepoolest ei tohiks kirjanikud, kui nad tahavad jääda kirjanikeks, oma kärssa sellesse kamarasse toppida.

Luban, et ma rohkem päevapoliitilistes küsimustes sõna ei võta. See pole esimene kord, kui ma seda endale luban. Ei tea, mis kurat mind sinna jälle kihutas.

Tõestuseks inimeste elutervest võimest mitte näha seda, mida nad näevad, on kõiksugu reisijuhid. Ilma nendeta ei oskaks inimesed öelda, mida nad nägid või kas nad üldse midagi nägid. Nad kõigepealt loevad ja siis näevad. Tuntumate reisikohtade puhul pole enam isegi reisijuhte vaja, Eiffeli torn ja Vabadussammas on juba rahvaluules, neid nähes teab igaüks, et ta näeb. Ja mida ta näeb.

Nägemine pole muidugi puhtalt visuaalne, see on pigem võime kõike visualiseerida. Ja siis sõnastada. See tuleb juba iseenesest.

Asjata ei seostu “ilu” kõigepealt nägemisega. Ka muusikas “nähakse” ilu.

Baudelaire’i ja teiste kirjanike ilumaania. Haiglaselt terav esteetiline tundlikkus, mida ei maksa segi ajada hea maitsega.