Читать книгу Harjutused - Anton Nigov - Страница 7

Ilus hommik ja kurb meel. Valkjas päikesepaistes Champs-Elysées’d pidi alla tulles mõtlesin, et ma ei taha kirjutada ühtegi raamatut. Miks ma peaksin tahtma kirjutada veel mõnda raamatut. Ma tean juba, mida see tähendab. Mind ei huvita tegelikkus, mind huvitab ainult tegelikkuse proovimine, teadasaamine, mis see on. Võib-olla kirjutamine on meetod teadasaamiseks, elu proovimiseks. Aga mis puutub siia raamatute avaldamine? Mul pole midagi öelda. Kirjutamine on üks viis näha, aga kas ta on lõpmatu viis? Ta on piiratud nagu kõik viisid. Parem ümiseda omaette oma viisikest. Põhiküsimus: kust saada raha äraelamiseks? See tundub olevat kõikide inimeste põhiküsimus, selles pole midagi erilist. Aga elamise meetodid on küll väga erinevad. Mida enam ma inimeste elu vaatlen, seda kummalisemaid eluviise ma leian. Ainult pealtnäha käib enamik inimesi korralikult tööl ja teenib raha. Seda pilti normaalsusest on vaja maksku mis maksab säilitada, aga sellel pole mingit pistmist reaalsusega. Kas tõesti pole siis minu jaoks olemas kuskil seda vaikset aednikukohta koos prii korteriga tiibhoones? Ma ei nõua palju. On see, muide, tõsi? Tõusta igal hommikul ja minna oma peenarde ja kasvuhoonete, oma rehade ja labidate juurde. Ja küürutada ja kraapida õhtuni välja. Ma ei tea. Ja kas selliseid aednikke on üldse enam vaja? Aga siiski, arvestades tõsiasja, et inimeste eluviisid on tegelikult kõige mitmekesisemad, peaks ju olema võimalik, et ühte sellist aednikku on kuskil vaja.

Ma tean, et me kõik elame elu, mille me endale oleme valinud, ükskõik kui vastumeelne ta ka ei tunduks. Me oleme ta kord välja mõelnud ja siis elame teda. Siis pole enam midagi parata. Ohtlik on välja mõelda, ohtlik on unistada endale elusid, sest pärast neid tulebki elada. Ja see on tüütu. Tüütu nagu Pariis. Pole midagi idiootlikumat kui unistada elust Pariisis, aga ometi ma olen seda teinud, Tartus, öösel Emajõe ääres jalutades, lonkides Supilinna küürus ja viltuste majade vahel, mis tundusid inimlikumad kui inimesed. Pariisis pole peaaegu ühtegi maja, millesse saaks kiinduda. On üks koorunud sinise värviga uks Saint-Louis’ saarel, siis, kui õhtupoolne päike talle läbi lehestike peale paistab. On pargased jõel, aga need pole päris majad. Päris majad on enamuses liiga suured ja liiga rasked. Need rullide ja vanikutena fassaadil kobrutavad kivikaunistused ajavad mind ahastusse.

Need lõputud ilutsevad malmrõdud, ülesrivistatud ärkliaknad. Surnud dekoor. Mis pistmist on mul selle Teise Keisririigi aegse jõukuse ja ilu paraadiga? See on tüütu, tüütu! Siin unistan ma Tartust,Supilinnast, kõdust ja vaesusest. Ja ongi kõik, ring on täis. Ja siiski, sellest ringist peab olema mingi väljapääs.