Читать книгу Harjutused - Anton Nigov - Страница 8

Mida ma ka Kaplinskist ei arvaks ja kuigi tema luule, kui ma teda üle loen sellest piiblipaksusest sinisest raamatust, veenab mind aina vähem – kuigi ma usun teda aina vähem, olen ma ikkagi sunnitud tunnistama tema üleolekut. Ta jääb minust alati ettepoole juba sellepärast, et ta on enne ja mina tulen tema järel. Ta on. Osa minu kultuurist, osa mu sisevaidlusest. Ah! kuidas ma viimasel ajal kadestan vanu! Ma ei saa põrmugi aru nende kibestumisest, kui nad on kibestunud. Olla suurema osa oma elust ära elanud, kas see pole siis saavutus, millega tuleks igal juhul rahul olla? Olla mitte ainult nooruse künkast üles rühkinud, vaid ka vanaduse kallakul juba suurema osa teest läbi käinud, kas see siis ei mõjugi rahustavalt? Hullem on ju igatahes seljataga, või kuidas? Ja kui Valgustus polegi veel saabunud, siis SEE võib igatahes veel tulla, see võib igatahes veel ees olla, viimase minutini.

Aga ohtlik on õppida elu kirjanike raamatutest. Kirjanikud oskavad kirjutada, aga mitte elada. Kirjanike raamatutest saab õppida ainult kirjutamist. Muidu on nad ajaviide. Ma tean tervet hulka kirjanikke, kelle kirjutamisoskust ma kadestan, ja ma ei tea siiamaani mitte ühtegi kirjanikku, kelle elu ma kadestaksin, kelle elu ma tahaksin elada.

Hermann Hesse elust on küll, jah, kadestatav tema talveaiaga ja imelise vaatega loss kuskil Itaalia (Šveitsi?) mäenõlval, mille pilte ma olen vaadanud raamatust “Kirjanike majad”. Võib kadestada niisiis tema edu või õnne raamatutega raha teenida. Aga muidu, see rahunenud vana “mäetarga” vaikselt kumendav mask, seda ma ei usu mitte üks põrm. Selle tagant ma aiman ikka seda last, kes saadeti kodust ära kasvatusasutusse, sest ta oli liiga elava kujutlusvõimega, ja keda ema karistas hirmsa kuritöö, viigimarjade varguse eest. Elu lõpuni jääb ta tagasi taotlema oma ema ja isa armastust, püüdma nende silmis olla hea ja viks laps (see kuulus “rahunemine”!) ja ühtlasi näidata, et tema ohtlik fantaasia on tegelikult hea, tegelikult viljakas. Ja kui see kujutlusvõime ongi kuri ja jumalavallatu, siis võiks teda, Hermanni, ikkagi armastada, kõigest hoolimata... See lapsik ja lootusetu igatsus vaatab oma suurte silmadega läbi vanatarga maski veel siiski, kui need karminäolised vanemad on juba ammu surnud ja Hermann ise on vana mees.

Aga maja, maja on tal tõesti ilus. Nagu tema raamatudki. Muide, kas see pole natuke üks ja seesama? Looming on samuti maja, teine ja parem mina, mida kirjanik endale ehitab ja kus ta ennast ikka kunagi päris koduselt tundma ei hakka. Ja kõik need kirjanike pärismajad, needki on kõnekad, see Kaplinski Mutiku, tema rahupaik selles Eestis, mis teda ei mõista ja mida tema aina rohkem võõrastavat paistab, see meenutab mulle Thomas Bernhardti ilusaid suuri turvalisi mägitalusid. Neid oli tal lausa mitu selles Austrias, mis teda tema arvates sugugi ei mõistnud, nii et ta selle Austria oma testamendis lausa ära neab, keelates oma loomingu mis tahes seostamise Austria riigiga... Ja endast ja oma majadest ja korteritest ja maja- ja korteriunistustest ja -unenägudest ma parem ei räägigi või räägin neist teine kord.

Viimastel öödel olen mitu puhku ema unes näinud, kusjuures ta on noor õitsev naine, umbes selline, nagu nende piltide peal, kus ma olen paariaastane. Ilmsi ma teda noorena ei mäleta muidu kui nende piltide pealt, aga unes paistan mäletavat. Tänaöises unenäos oli ta ühtlasi üks noorem eesti naiskirjanik ja ma seletasin suletud ukse taga ühele tema austajale, mitu meest tal on olnud ja kes need täpselt on olnud (sellel naiskirjanikul on tõesti mitu meest olnud). Siis läksin kööki, kus ema keetis kartuleid kartulisalati jaoks, sest see poiss, kellele ma olin seletanud neid mehi, oli meil külas. Mulle tundus, et ema oli läbi ukse kuulnud mu juttu ja oli minu vastu kuidagi jahe, mis mind väga riivas. Küsisin, kas ma ei peaks enne sööki sauna kütma, ja siirdusin meie vannitoa poole, kust õhkas rõsket külmust. Ta ütles, et ta võib ju saunas käia ka, ilma et ma oleksin aru saanud, kas ta seda tahab või ei, nii et ma jäin ka ise kahevahele.