Читать книгу Maailma ajaloo 50 levinumat müüti ja valet - Bernd Ingmar Gutberlet - Страница 10

Tuhandete aastate jooksul on inimkond säilitanud oma teadmisi ja kultuuri raamatukogudes. Nende hulk on hiiglasuur, nende ehitus ja ülalpidamine on tihti muuhulgas ka prestiiži küsimus. Mõne aasta eest „taasavati” Egiptuses suure meediakära saatel raamatukogu, mis kuulub hoolimata selle hävinemisest paljude sajandite eest maailma tuntuimate raamatukogude hulka ja mida peetakse antiikaja tähtsaimaks raamatukoguks – Aleksandria raamatukogu. Selle antiikse raamatukogu kurvast saatusest on mitu versiooni. Ühe versiooni kohaselt hävines raamatukogu tulekahjus Aleksandria sõja ajal 47 eKr, kui Julius Caesar Kleopatra taas Egiptuse kuningannaks tegi. Teise versiooni järgi olevat raamatukogu langenud ristiusustamise ohvriks 4. sajandi lõpul. Kolmas versioon ütleb, et raamatukogu hävitamises on süüdi islamiusk – kui väejuht Amr 642 aastal Egiptuse vallutas, olevat kaliif Omar I otsustanud hävitada kõik raamatukogu varad. Põhjendus oli lihtne – kõik raamatud, mis koraanile vastu rääkisid, tuli hävitada. Kõik muud raamatud peale koraani olevat ülearused ja mõttetud. Pool aastat olevat linna nelja tuhandet kümblushoonet papüüruserullidega köetud. Kõik need seletused tunduvad vähem või rohkem usutavad. Kes aga oli siiski selle antiikse kultuurimälestise hävitamise eest vastutav?

Hellenistlike valitsejate jaoks olid raamatukogud alates 4. saj eKr üldise kultuuripoliitika osaks. Ptolemaioste dünastia liikmed asutasid Aleksandrias kaks tähtsat raamatukogu: ühe väiksema raamatukogu Serapise templis, milles oli umbes 40 000 raamaturulli, ja ühe märksa suurema, tänaseni legendaarse Museioni raamatukogu, milles oli enam kui pool miljonit rulli. See oli märkimisväärne kogu, eriti seetõttu, et enamik rulle ei sisaldanud mitte üht, vaid mitut teost. Museion oli Ateenas asuva Aristotelese kooli eeskujul loodud akadeemia, mis pühendus teadustele. Pidevalt täienevas raamatukogus said akadeemia õpetlased oma aja kogutud teadmisi uurida.

Museioni ja selle raamatukogu asutas Ptolemaios I Soter 300 aasta paiku eKr. Museion asus paleede kvartalis. Ptolemaiose järeltulija laiendas raamatukogu veelgi. Ptolemaiose dünastia kuningate auahneks eesmärgiks oli kokku koguda kogu inimkonna tarkus. „Kogu maailma kõikide rahvaste kõik raamatud” pidid saama kokku kogutud. See kava kuulus igivana Egiptuse riigi ja muude Ptolemaiose dünastiale kuuluvate maade helleniseerimise juurde. Arvestus oli lihtne, aga selge: et võõraid kultuure valitseda, peab tundma nende kultuuri, selle jaoks peab aga omakorda tundma nende raamatuid, mis tuleb samal põhjusel kreeka keelde tõlkida. Ptolemaios I kirjutas veel ka kõigile maailma vürstidele, paludes endale raamatuid saata ja sellega tema raamatukogu kogusid suurendada.

Egiptusesse raamatute toomiseks kasutati küllap aga ka ebaausaid teid. Raamatukogu täiendati näiteks ka sel teel, et raamatud konfiskeeriti kõikidelt Egiptusesse saabuvatelt laevadelt. Omanikele tagastati sageli vaid lohakalt tehtud ärakirjad raamatutest. Eriti jõhkralt täiendas raamatukogu varusid Ptolemaios III mõnikümmend aastat pärast raamatukogu asutamist. Ta laenas endale pandi vastu Ateena linna ametlikud väljaanded klassikaliste draamakirjanike Aischylose, Sophoklese ja Euripidese tragöödiatest ning jättis need tagastamata. Isegi uhke Ateena pidi leppima teisejärguliste ärakirjadega. Aga mitte kõik raamatukogu raamaturullid ei olnud kaheldava päritoluga, paljud olid ka ausal teel legendaarse Museioni kogudesse laekunud. Raamatukogu teenistuses olevad agendid ostsid kogu maal raamatuid kokku, et need siis Aleksandriasse saata. Nii või teisiti, kogud kasvasid ning Aleksandria raamatukogust sai maailma suurim ja tähtsaim.

Raamatukogu ei tegelenud aga vaid raamatute kogumisega. Seal töötasid tunnustatud teadlased, kes koostasid bibliograafiaid, katalooge, kommenteeritud väljaandeid. Raamatukogutöötajatel oli palju privileege: nad olid vabastatud maksudest, nad olid hästi makstud ja igas mõttes hästi varustatud. Raamatukogu õpetlased töötasid ka kuningapere kasvatajatena ning nõunikena poliitika ja kultuuri valdkonnas. Raamatukogu kasutajate hulgas oli palju tähtsaid ajaloolasi, nagu näiteks Kallimachos, Plutarchos ja Strabo. Nende töödest hakati edaspidi eeskuju võtma. Tänaseni lähevad raamatukogude ajalooga tegelevatel ajaloolastel silmad märjaks, kui nad mõtlevad Aleksandria kadunud aaretele. Raamatukogu tähtsus ja suurepärane maine mängivad kindlasti oma rolli ka selles, et tema hävitamise kohta on levitatud arvukalt erinevaid selgitusi. Eriti torkab silma, et selle antiikse kultuuri sümboli allakäigu eest tehakse erinevais versioonides vastutavaks paganad, kristlased ja moslemid. Aga kes olid tegelikud süüdlased?

Julius Caesari tegevus Aleksandrias 48–47 aastal eKr viis tõepoolest hävitustöödeni Aleksandrias, mille ohvriks langes ka raamaturulle. Kleopatra roomlasest abikaasa Antonius olevat lohutuseks hävitatud kultuuriväärtuste eest andnud oma kaasale hiljem 200 000 rulli Pergamoni muuseumist, mis oli Aleksandria kogude tõsiseim konkurent. See on aga tõenäoliselt vaid ilus lugu, mis ei ole ajalooliselt tõene. Kleopatra ajal hävitati tõenäoliselt vaid 40 000 ekspordiks mõeldud eksemplari, mida hoiti sadamas, sest raamatukogu mitte ainult ei ostnud raamatuid sisse, vaid ka kauples ärakirjadega. Museion ise ja sealne raamatukogu jäid toona rahutustest puutumata.

Raamatukogu tegelik hävitamine leidis aset 3. sajandi lõpul, kui toimusid keiser Aurelianuse lahingud Palmyra Zenobia vastu ja hävines Brucheioni linnaosa, kus asusid Museion ja kuningapalee. Kümmekond aastat hiljem saatis ka Diokletianus oma väed Aleksandriasse, et rahutusi maha suruda. Raamatukogu õpetlased põgenesid väiksemasse raamatukogusse Serapisesse, mis 120 aastat hiljem samuti hävitati. Seekord olid hävitajateks kristlased, kes olid alles veidi aega tagasi ise tagakiusatavad olnud ja nüüd omakorda raamatute väärtuse üle otsustama hakkasid. Piiskop Theophilos juhtis 391. aastal vihast rahvamassi, kes ründas paganlikke templeid. Serapise tempel hävines selle rünnaku käigus, tõenäoliselt koos raamatukoguga.

Järelejäänud raamatukogu hävitamise suhtes islamiusuliste poolt 7. sajandil on asjatundjate hulgas erinevaid arvamusi. Islamiusus peetakse lugu kristlusest ja judaismist kui teistest raamatureligioonidest ja nende uskudega seonduvate raamatute hävitamine on keelatud. Raamatukogu sisaldas aga ka neid raamatuid. Tuleb tunnistada, et palju antiikaegseid tekste on üleüldse tänu islamiusule tänaseni säilinud. Islamiusku väejuht Amr oli pealegi ülimalt haritud mees, kes respekteeris teisi kultuure.

Küsitav on pealegi, kas raamatukogu hinnalistest kogudest pärast Ptolemaiose dünastia valitsemisaega üldse midagi mainimisväärset alles oli. Aleksandria oli selleks ajaks kaotanud oma poliitilise ja kultuurilise tähenduse – nagu ka oma kuulsa raamatukogu.