Читать книгу Maailma ajaloo 50 levinumat müüti ja valet - Bernd Ingmar Gutberlet - Страница 6

Peaaegu 2400 aastat on inimesed otsinud müütilist Atlantise saart. 4. aastasaja keskel eKr lõi Platon ühe legendiloome kauamängiva, rääkides kahes oma tekstis kadunud tsivilisatsioonist. Platoni järgi olevat jumalad 9000 aasta eest maailma omavahel ära jaganud ning Atlantis jäänud loosi tahtel Poseidonile. See tundub taolise paradiisliku paiga suhtes muidugi väga respektitu toiminguna. Poseidon armus seal nümf Kleitosse ja nende pojast Atlasest sai alguse atlase rahvas. Ühelgi rahval mitte kusagil maailmas ei läinud nii hästi kui selle ilusa, rikka ja ülimalt viljaka saare rahval, kes tänulikena oma saart kaunistasid, rajades ilusaimad aiad, luksuslikemad paleed, nutikaimad kanalid. Aga millalgi nende tänulikkus lõppes, atlase rahvas läks uhkeks, ülbeks ja mõõdutundetuks. Nad tahtsid aina rohkemat, soovides valitseda kogu maailma. Teel selle eesmärgi poole seisis neile vastu palju väiksem ja nõrgem, kuid vooruslikum Ateena, mis saavutas võidu. Atlantise elanike ülbust karistas Zeus aga halastamatult. Ta lasi maavärinal ja üleujutusel Atlantise hävitada ja 24 tunni jooksul merepõhja vajuda.

Platoni loost saati on püütud tema kirjeldustele ajaloolist tausta leida. Viitas Platon ehk Kreetal asunud Minose kultuurile? Kas vulkaanipurske tagajärjel tekkinud tsunami hävitas kõik elava Kreeka lõunaosas asuval saarel? Sellele räägib aga vastu Platoni viide, et saar olevat asunud teispool Herkulese sambaid ehk Gibraltarit. Seega ei saanud saar olla Vahemeres. Samal põhjusel ei saa Atlantis olla praegune Santorini, mis oma tänasel kujul on tekkinud enamikku Vahemere saari laastanud vulkaanipurske tagajärjel. Tõenäolisem on seletus, et Atlantis oli seal, kus praegu on Atlandi ookean. Tõepoolest moodustasid Euroopa ja Ameerika kunagi ühe kontinendi, kuid seda väga kauget aega ei saanud hõlmata antiikaegne mälu. Atlantiseks pakutakse ka Kanaari saarestikku, Helgolandi, Antarktikat või Iirimaad – ja see pole kaugeltki mitte lõplik nimekiri. Kogu maailmas on Atlantise fännid leidnud aina uusi väidetavaid tõendeid müütilise kontinendi asukohta kohta.

Kadunud kontinendi maagiline võlu on alles tänaseni – 2005. aastal toimus viimane Atlantise konverents. Milose saarel Kreekas arutasid teadlased kõikjalt maailmast umbes neljakümne vähem või rohkem tõsiseltvõetava selgituse üle kadunud tsivilisatsiooni asukoha kohta. Diskussiooni keskmes olid peamiselt kolm teooriat: Atlantis võis olla Trooja; tegemist võis olla Mustas meres uppunud tsivilisatsiooniga, mille hävitas 7. aastatuhandel eKr toimunud üleujutus või asus Atlantis Gibraltari juures asuvatel Sparteli veealustel saartel, mille ujutas üle Vahemere veetaseme tõus pärast viimast jääaega. Igale teooriale leiduvad oma vastuargumendid, neid leidub tõenäoliselt ka kõigi tulevaste ideede vastu.

Järjekindlus, millega iseäranis hobiuurijad Atlantist otsivad, jätab enamiku teadlasi külmaks. Sellisel hoiakul on pikk traditsioon, kuna juba antiikajal kaheldi Atlantise saaga paikapidavuses. Ka tänapäeva teadlaste hulgas on levinud arvamus, et Atlantise otsimine on asjatu, kuna seda kadunud kontinenti, mida Platon nii kütkestavana kujutab, pole kunagi olemas olnud. Antiikfilosoof olevat tahtnud esitada hoiatavat mõistulugu rahvast, kelle tema ülbus hukutab. Hoolimata legendis esitatud rohketest kinnitustest, et tegemist on tõese looga – mis võib olla ka retooriline võte – on lugu esitatud poliitilis-filosoofiliste vaatluste kontekstis. Seetõttu tundub tõenäoline järeldus, et tegemist on mõistulooga, mis pidi illustreerima teoreetilisi arutlusi ideaalsest riigist. Platoni eesmärk võis aga olla ka konkreetsem. Ehk soovis ta loodud kontrastiga oma kodumaa Ateena jaoks ohtu teadvustada. Kes tõuseb, võib sügavale langeda, nagu juhtus Atlantisega. Aga ka neile seletustele leidub vastuväiteid, sest mitte kõigi teadlaste arvates ei ole Platon Atlantise müüdi looja. Oletatakse ka, et ta kasutas üht vanemat Egiptuse lugu.