Читать книгу Maailma ajaloo 50 levinumat müüti ja valet - Bernd Ingmar Gutberlet - Страница 8

Aastal 500 eKr astusid Lähis-Idas ja Küprosel asuvad Kreeka linnad üles Pärsia suurriigi vastu. Mitu aastat väldanud Joonia mäss luhtus ja lõppes Mileetose hävitamisega 494 eKr. Sellele järgnesid tuntud Pärsia sõjad Ateena või õigemini Ateena Mereliidu – Egeuse mere ääres asuvate Kreeka linnade liidu – ja pärslaste vahel. Need sõjad olid Kreeka ja Euroopa ajaloo jaoks ülisuure tähtsusega, kuna peatasid Pärsia kuningate võimu laienemise lääne suunal. Pärsia sõdadest on kirjutanud ajaloo isa Herodotos, samuti kreeka kirjanik Aischylos. Pärast aastakümnetepikkuseid võitlusi ning pärslaste ja kreeklaste vahelduvaid võite lõppes vaenutsemine 5. sajandi keskel eKr. Pärast pikka kisklemist algasid rahumeelsemad ajad Kreeka ja Pärsia vaenupoolte vahel seoses Kalliase rahuga, mille Ateena saadik Kallias olevat 449/448. eKr Pärsia pealinnas Susas Pärsia kuningalt Artaxerxeselt välja kaubelnud.

Kalliase poolt Ateena Mereliidu nimel alla kirjutatud leping olevat olnud omamoodi mittekallaletungilepe. Ateenlased kohustusid pärslaste vastu sõtta mitte astuma, Pärsia aktsepteeris aga hobuse päevatee laiuse rannikuala puutumatust LähisIdas. Pärsia sõjalaevad ei tohtinud ületada Vahemerel teatud mõttelist joont lääne suunas. Lisaks said Lähis-Idas asuvad Kreeka linnad taas vabaks.

On aga kaheldav, kas pärslaste ja ateenlaste vaheline leping üldse kunagi eksisteeris. Rahuleppe sõlmimist ümbritsevate sündmuste kõige tähtsamaks kaasaegseks tunnistajaks on kroonik Herodotos. Tema kirjutab küll Ateena vahemehest Kalliasest ja tema missioonist pärslaste juurde, ei maini aga sõlmitud rahulepet. Seejuures ei viita ta üldsegi ajale, mil rahu sõlmiti, vaid 25 aastat varasemale ajale.

Lepingu ehtsuse vastu on veel teisigi kaalukaid argumente. Miks oleks Ateena pidanud sõlmima lepingu, mis oleks vähendanud Ateena Mereliidu ja linna tähtsust. Salamise lahingu olid nad ju kindlalt võitnud. Miks vaikib tähtis kroonik Thukydidese rahuleppest? Seda kreeklast, kes oli Peloponnesose sõjas (431– 404 eKr) Ateena mereväekomandant, peetakse ometi igati usaldusväärseks Ateena 5. sajandi sõdade tunnistajaks.

Küsimus, kas kreeklaste ja pärslaste rahuleping oli tõepoolest olemas, on aga oluline, kuna kogu järgneva perioodi ajalookirjutus lähtub lepingu autentsusest. Pärslaste sõdadel on klassikalise Kreeka ajaloos äärmiselt oluline koht. Sõdade periood lõppeb kas Kalliase rahuga või, kui seda ei sõlmitudki, toimus vaikne üleminek sõjalistelt kokkupõrgetelt rahuajale. Viimane võimalus ei tundu hulka ajaloolasi ilmselt rahuldavat, nii et nad käsitlevad rahulepingut jätkuvalt usutava tõsiasjana. See uurimisteema ei leia vist kunagi ühest lahendust ja isegi selle valdkonnaga tegelevad ajaloolased ohkavad juba küsimuse peale, mis on saanud klassikalise antiigi uuringute pidevaks saatjaks.