Читать книгу Vaim Emanueli teadaanded - Bernhard Forsboom - Страница 12

KÜSIMUS: Kas inimese hing, olles sügavas unes, suudab vaimuilmaga lävida?

EMANUEL: Ma tahaksin esmalt mõisteid vaim ja hing natuke täpsemalt defineerida, et te eksitusse ei satuks ja hingele vaimu omadusi ei omistaks.

Täiuslikkus on üks ühtsus ja nii on täiuslikkuse idu – vaim – ka üks ühtsus, üks teadvus. Inimese vaim on liikumapanev, tunnetav, sihile püüdlev, oma täiuslikkuse järele igatsev. Hing on sidelüli, missellele vaimule võimaldab ennast mateeriaga üheks tervikuks – inimeseks – siduda. Ta on atmosfäär, mis võimaldab muusikal, mida vaim tunneb, välja heliseda. Tal ei ole mingit isiksust, ta on tihedalt vaimuga seotud, tema olemuse nähte määrab tema saavutatud aste. Vaim vajab hinge riietust isegi oma täiuslikkuses, milles hing ehk astraalkeha ehk närvivaim – või mis tahes nime teie sellele vaimsele mateeriale anda tahate – täidab vaimueetriks muutununa vaimu valgusriietuse tingimusi. Jumala hing on ürgvalgus.

Hing ei ole järelikult iialgi see, kes vaimuilmaga lävib, ta on vaid sillaks vaimu ja inimliku mateeria vahel – tema on see, kes peab neid tingimusi täitma, mis vaimuilmale inimestega lävimist võimaldab, teiste sõnadega: meediumlus on hinge omadus.

Kui inimene viibib sügavas unes, siis võib tema vaim vaimuvendadega ühendusse astuda, ometi on ta sellest hiljem sama vähe teadlik nagu oma eelmistest eksistentsidest; ja ometi võib talle juba midagi jääda – väliseim teadvusring, aimus, peenim, õrnim tunne, mida ta oma mõistuse kohtulaua ette ei söanda asetada ja mis on mõnele inimesele ometi midagi reaalset ning tegelikku. Kes seda iialgi tundnud ei ole, see ei saa seda ka mõista.