Читать книгу Vaim Emanueli teadaanded - Bernhard Forsboom - Страница 9

KÜSIMUS: Kas spiritualistid ja eriti meediumid tohivad paljude vaenulike väljaastumiste ja võitluste puhul – mille all vaimne liikumine tänapäeval veel kannatab – , arvestades elulisi huve, hoiduda otstarbekuse mõttes avaliku poolehoiu väljendamisest vaimuõpetusele, põigeldes targalt ja osavalt kõrvale, või peavad nad asja huvides tingimata seda kaitsma?

EMANUEL: Sa tead, mu armas, et ma ei ole sulle iialgi öelnud: “Tee seda ja jäta too,” vaid alati püüdnud sind niipalju kui võimalik meie kõrgusele tõsta, et vaade, mis sealt avaneb, ja tunnetus, mis seeläbi ärkab, oleks sinu juhiks. Sest meie ei taha piirata ülespüüdleva vaimu vabadust, öeldes talle: “See on sinu kohus, tee seda!” – vaid me tahaksime tema vabaduse piire laiendada ning teda abistades suurendada tema ennastsalgavust. Kui sinu endasalgamine on selle astme saavutanud, siis ei kitsenda sinu isiksust enam inimkartus. Vaba isiksusena, keda miski teda ümbritsev ei saa takistada, pöördud sa üles oma Jumala poole, hingestatuna soovist tema tahtmist tunnetada ja truult täita – ainult sellisena suudad sa end ikka tihedamalt meie isiksusega siduda. Sina, mu armas, leiad sellest taolise rõõmu, mis sulle täielikult hüvitab selle, mida sa oma püüdluse tõttu kaotada kardad. Sa ei vaja mind endale ütlema, kui eksi-nud oled. Sa tunned neid varje ise ja nad on sulle väljakannatamatud. See, mida sa tunned selliste varjudena, on sulle ebaõige – jäägu see alati nii. Sa võid ju inimlikult tark olla, niikaua kui suudad, ilma ühtegi varju esile kutsumata. Seal, kus sinust aru ei saada, võid sa vaikida. Kui sa aga väljakutse saad, pead olema vapper ega tohi püssi maha visates öelda: “Mul ei ole iialgi püssi käes olnud.”

Igale inimesele tuleb kord aeg, kus ta enam poolvarjus seista ei saa, vaid peab välja astuma oma tunnetuse valgusse ja põhjendama oma tõekspidamisi. Kogu spirituaalne liikumine vastab Jumala tahtele ja on seaduslik, temas on tarvilik õpetus teie maailma arenguastme jaoks. Sellisena oled sa selle liikumise ära tundnud ja ennast tema teenistusse andnud, enne kui inimriietuse endale selga panid. Nüüd, kus sa temas oled, pead sa oma ülesannet täitma. Mõtle ometi sellele ülesandele, mitte iseendale. Ole tänulik, kui sa teda teenida võid ja ära püüa ennast kaitsta. Mis tähtsust on sellel, kui inimesed sind põlgavad või välja naeravad? Heida kõrvale oma enesearmastus ja sulle ei tundu see enam üldse valusana.

Tee lihtsalt seda, mis on sinu jaoks õige – sinu tegude tagajärjed jäta selle hooleks, kes on täiuslikus tarkuses teo ja tagajärje seaduspäraselt sidunud. Teil ei saa olla vaimse tegevuse tagajärgede kohta üldse mingit ülevaadet, kuna nad ulatuvad kaugemale, kui inimpilk ja inimlik tunnetus võivad tungida. Nagu Luther omas tunnetust väljendas: “Siin ma seisan, teisiti ei saa. Jumal, aita mind!” – , nii peate ka teie, spiritualistid, oma tunnetust väljendama. Inimesed, kes puud ära ei tunne, lasevad ometi viljal endale öelda, kas see puu on hea ja õilis – nii peate ka teie, spiritualistid, püüdlema kõrgeima headuse poole; mitte omaenda edasijõudmise pärast, vaid selle nimel, mida teenite. Niisiis olge ehedad ja lihtsad. Ärge laske millelgi muul kui tunnetusel otsustada, kas teie tegevus on hea, õiglane ja Jumalale meelepärane.