Читать книгу Vaim Emanueli teadaanded - Bernhard Forsboom - Страница 2

Vaim Emanueli järgnevad teadaanded ei ole määratud ainult üksikuile lugejaile, vaid kõigile inimestele. Mida ulatuslikumalt nad levivad, seda enam võivad nad oma otstarvet täita, kuna iga arengule püüdlev inimene võib neid lugedes kasu saada. Nad ei vaja mingeid kommentaare, kuna õpetavad lihtsalt ja selgelt tõelist headust, armastust ja vaimset vabadust ning viivad maise elu algallika, algolemuse, otstarbe ja sihi ühtse tunnetamiseni. Inimteadmise, usu ja intuitsiooni üksikosi võimaluse korral ühendades juhatavad nad üksikutelt, ajutistelt ja igavestelt seadustelt tervikule. See aga võimaldab eelarvamusteta inimestele – vastavalt nende arenguastmele – ühte ulatuslikumat vaadet Jumala ennasttäiendava seadusemaailma suurusesse ja ilusse, selle imelisse üksteisesse haardumisse. Tänu Kristuse ilmutustele põhinevale algsele õpetusele aitab see vaade lugejal, kes end Jumala loomistöö osana ning surematu vaimuna tunneb ning kelle mõtted ja teod omavad tagajärge igaviku lainetuses, endale teadvustada seda sügavat tõde ja väärtust, selle tähtsust ja eesmärki maises olemuses, kuigi alles üsna madalal vaimsel tasemel. Ja see omakorda võib avada tee lootusrikka rõõmu juurde, mida pakub saabuv hommikukoit ja üha suurenev õnn.

Neil lehekülgedel ei tutvustata lihtsalt üht maailmavaadet, mis on välja koorunud sõprade ringis peetud vaimsetest jutuajamistest, nagu võib tunduda minu ja teiste esitatud küsimuste ja neile järgnevate vastuste põhjal.

Need, kellele psühhograafia täielikult võõras ala pole, mõistavad peagi, et teadaanded ei kanna mingil moel tõe uurimise inimlikku pitserit, sest nad ületavad tunduvalt neid kitsaid piire, mida meie nende avastamiseks tõmbama oleme harjunud. Sageli kandub vastus küsimusest näiliselt kaugetele aladele, et asjakohaseid üksikasju õigesse vahekorda panna, oma õigele kohale asetada. Just selline teguviis on iseloomulik kehastumata, kõrgelt arenenud vaimu meediumlike sisenduste puhul, kuna teda ei takista meie teaduste, usundite, teooriate ja vaadete vastuolud, vaid ta püüab nende seesmise kokkukuuluvuse põhjal meile näidata, mis tema tunnetuse järgi selles tõele vastab.

Järgmine tunnus tõestamaks, et need teadaanded ei ole inimlikust intellektist tuletunud, on see, et nad annavad meile kaudsete või lähedaste seoste abil aimu puhtvaimsetest olukordadest, mis meie arusaamist ületavad ja mille kohta meil endal arusaamad ja järelikult ka vastavad sõnad puuduvad.

Sel tasemel lävimise tulemused ei ole unenäolised dramatiseeritud monoloogid, sest neid vahendanud naismeedium ei olnud üleskirjutamise ajal une seisundis ega ekstaasis. Väljenduste sisu ei ole meediumi hinge peegeldus, sest see ei ületa mitte ainult tema tunnetussfääri, vaid seisab isegi – nagu seda isiklike nõuannete ja manitsuste juures selgesti näha võib – tema ajakohaste vaadete ja tunnetega vastuolus.

Selle meediumi kaudu vastu võetud osalt spontaanseid, osalt küsimuste põhjal saadud ühe ja sama vaimu järjestikusi teadaandeid aastast 1890 kuni 1897 siin sõnatruult ja ilustamata edasi andes püüan ma täita kogujana ja levitajana selles lävimises mulle määratud ülesannet. Siinjuures ei ole ma üksikuid teadaandeid mitte kronoloogiliselt, vaid nii palju kui võimalik peateemade alusel järjestanud, et luua üks ühtne ja ülevaatlik pilt.

Selle raamatu avaldamine pakub tõsisele ja tõelisele uurijale võimalust edasijõudnud psühhograafia uuemaid tulemusi ulatuslikumalt uurida ja nende väärtuse ja sisu osas selgusele jõuda.

Ma olen teadlik, et need võivad esile kutsuda mõistmatust, vastuväiteid ja isegi teravat mahategemist. Ometi on see kõige selle saatus, mis ainult ühe aatomi võrra ületab maailma praeguse aja mõõdupuud, olles uus või väljendusviisilt võõras. Isegi see ülevaim, kunagi Maa peale toodud Kristuse ilmutus pidi läbi tegema möödapääsmatud kõrvaleheitmise, vasturääkivuse, tagakiusamise ja moonutatud käsitluse arenguastmed.

Sellegipoolest ei lasknud ma end mõjutada ja otsustasin seda vasturääkivusteta, harmoonilist Emanueli õpetust edastada neile arvutuile lugejaile, kelle praegustele vajadustele relatiivse tõe järele ta vastab – neile, kelle hinges uinub tõde ja kes rahutus tungis igatsevalt püüdlevad seda, mida see õpetus sihikindlalt teadvusesse toob. Nende aastate jooksul teostatud pideva lävimise tulemused laiendavad oma loogilise ülesehitusega kuni meie arusaamisvõime piirini meie väljavaadet kõrgematesse kaugustesse, sillutades kildhaaval rada, kuni see muutub kindlalt läbitavaks teeks. Kuigi paljud võtavad neid teateid vastu muigega, saavad need teistele ometi sümpaatseks – tõhusaks abiks nende koduteel. Neist teadetest võivad saada meie veendumused, ehe selge vaimuvara, mis läheb meie lihasse ja verre.

Üks uus hommik, kastevärske ja kosutav, heitleb end öö kütkest lahti, tardunu saab vedelaks; nii esile kutsutud lahendus ulatub meie ajast kaugele ettepoole, sest vaimne seeme idaneb vaid aeglaselt. Viljadest saame meie aga seemne liigi ja sordi ära tunda.

Emanuel, tuntud juht vaimsetel tasanditel, ütleb meile:

“Meid, vaime, rõõmustab iga tõe ja headuse terake meie aitadest, mis hakkab teie mullas juurduma. Ja kuigi paljud neist idanemiseni ei jõua, ei takista see meid puistamast ikka enam ja enam teri selles teadmises, et maapinnale saabub kord kevadaeg, mil kindlad seadused latentse elu idanemisele ja küpsusele viivad.”

Ta on terve käega, soojas vennaarmastuses rikkalikku seemet külvanud, kasvu jätame selle hooleks, kes põhjuste ja tagajärgede seadused on loonud.

Bernhard Forsboom

München, ülestõusmispühad, 1897