Читать книгу Kui veri voolab - Bonnie Hearn Hill - Страница 11

Corina helistas koduteel autost veel kaks korda Skini kontorisse. Teisel katsel mees viimaks vastas.

„Corina? Lõpuks ometi.” Mees tundus olevat hingetu.

„Olen üritanud sind juba teate kättesaamisest saadik tabada.”

„Tegelesin asjadega, mida tahan sulle näidata. Astusin just uksest sisse. Me peame viivitamatult rääkima. Oled ainuke, keda usaldan.”

Tema hääl hakkas vaibuma ja naine parkis auto tee äärde, et kõnelevi ei katkeks. „Miks sul sellega nii kiire on? Sa tead, et tegelen praegu raske asjaga.”

„See ongi raske ja julm mäng, naine. Täna leiti Tina Kelloggi laip. See tõbras Belmont tappis ta.”

Corina keha läbis külmajudin. „Miks peaks Eugene Belmont Tina tapma?”

„Sest Tina tahtis mind Viinamäelt välja süüa. Ja sai teada, mis tegelikult toimub.”

„Mis siis toimub?”

„Midagi suurt, mida me ei saa peatada. Usu mind, olen üritanud. Aga tõprad ei jää rahule enne, kui sõda on käes.” Mees vakatas. „Mida kuradit? Väljas on keegi. Oota üks hetk, eks?”

„Skin?” Corina kuulis teravat heli, justkui oleks mees telefoni maha pillanud. Seejärel jäi liin tummaks.

„Skin, kas oled seal?”

Vaikus. Naine pööras auto ümber. Võib-olla omistas ta mehe telefonikõnele liiga suurt tähendust. Võib-olla oli Skinile lihtsalt mõni vana semu külla tulnud. Igal juhul mõistis Corina, et ta ei või käed rüpes istuda.