Читать книгу Kui veri voolab - Bonnie Hearn Hill - Страница 12

Pühapäev, 3. juuni, kell 21.22

Skin

See ei pidanud ju nii minema. Mitte niiviisi, neljakäpakil, omaenese ujumisbasseini juures, püüdes mitte teadvust kaotada, kui must vesi läigib järjest lähemal ja kloorilõhnalised lained kõditavad mu põlevaid ninasõõrmeid. Pean hingama. Pean selgitama, kuni vähegi suudan, enne kui on liiga hilja.

„Turvalisus,” piiksatan ma, kuid see värdjalik albiino tõukab mu uuesti nägupidi vette. Mu sõnad takerduvad kurku ja ta sikutab mu välja. Pööran pead, kõõksun ja keskendun kuuvalgel tema udusele näole. Võiksin kihla vedada, et ta muigab.

„Ma ei räägi kellelegi.” Sõnad väljuvad mu suust ilaste nuuksetena. Ma ei suuda õieti rääkidagi, sest tuikavast lõikehaavast mu peas voolab verd silmadesse ja mööda käsivart alla.

„Kus see on?”

Ma saan hingata. Ta hoiab mind vee kohal. Tunnen näol ta kuuma hingeõhku. Viimaks ometi laseb ta mu lahti. Olen väljaspool hädaohtu. Õhk täidab mu vesised kopsud. Ahmin seda suurte sõõmudega.

„Kus?” kordab käre sosin.

Piilun läbi vere üles ja pahvatan välja ainsa asja, mis võiks mind päästa. „Corina Vasquez.”

„Ajakirjanik?” See polegi tegelikult küsimus.

„Ma ei ütle iialgi,” lausun ma. „Mitte iialgi! Ta ei kasuta seda, välja arvatud juhul, kui...”

Sõnad purskuvad minust mullidena välja. Mind surutakse jälle vee alla ja mu silmad plahvatavad valgusepuhangus. Seejärel pole tunda muud kui läbilõikavat valu. Ma ei kuule enam oma karjeid, veepahin uputab kõik muu. Uputab. Kurat! Ei!