Читать книгу Kui veri voolab - Bonnie Hearn Hill - Страница 8

Esimesena tervitas teda lehk. See kandus üle põllu nagu laudahais, kuid oli imalam. Corina seisis oma auto kõrval, tundis päikese kõrvetust ja võitles iiveldustundega. Ta oli nii meeletult soovinud tõelist lugu napsata ja ennast Hendersonile ning ülejäänud personalile tõestada, et oli unustanud vaagida, kuidas üks tõeliselt jube mõrv võiks talle tegelikult mõjuda. Ja siin see nüüd oli, sajakonna meetri kaugusel lagunenud hunnikus, kollase lindi taga.

Tema kõrval peatus toimetuse kaubik, kust ronis välja fotograaf Wally Lorenzo. Mees noogutas talle ja asus varustust lahti pakkima. Tegemist oli tõreda vanamehega, kelle kulm paistis teda nähes eriti kipra minevat. Lorenzo oli andekas fotograaf hoolimata kõõmaga kaetud paksudest prillidest, mis ei takistanud tal igas kaadris lugu nägemast. Toimetajad ütlesid alatasa, et Lorenzo fotosid pole tarvis lõigata, sest ta pildistab nii perfektselt.

„Kuidas sina siia sattusid?” küsis Corina.

„Nad muutsid mõne nädala eest mu töötunde. Nädalalõppudeks oli veel üht inimest tarvis.” Mees tõmbas vaba käega läbi juuste, milles oli halli rohkem kui tumedat.

„Kahju,” poetas Corina ja hakkas silmapilkselt mõtlema, kas see oli ikka õige vastus.

„Pole midagi. Töö on töö. Asun kohe asja kallale.” Nende sõnadega hakkas mees vaikselt ümisedes lindiga piiratud ala poole liikuma.

Milline hais! Issand, Lorenzo pidi ometi ükskõiksust teesklema! Säärase asjaga polnud võimalik harjuda. Kui paljusid taolisi sündmus­paiku oli mees pildistanud? Kui palju oli olnud laipu, kunagisi elusolendeid, kes nüüd moonutatult ebameeldivates kohtades kõdunesid?

Isegi kollase lindi taga seisvad politseinikud kandsid maske. Osa neist kritseldas märkmeid ja klõpsis fotosid millestki, mis lebas kuivanud kraavi põhjas. Corina silmitses neid, kõmpis Wally järel tühjale põllule ega teadnud, kas peaks tundma kergendust, et ta laipa ei näe.

Keda kuradit ta lollitas? Ta oli tegevajakirjanik. Tema lähim kokkupuude surmaga oli olnud turvalises matusebüroos, kus ta oli vanavanemate vahataolistele kehadele põgusa pilgu heitnud. Ta polnud ametikõrgendust palunud, kuid pidi selle tagantjärele välja teenima, iseäranis sääraste vanade olijate silmis nagu J. T., Wally ja Henderson. Viimane neist oli tema otsene ülemus, kes ootas, millal ta läbi põrub.

Ja ta kavatseski end tõestada. Aga ta pidi kõigepealt trikid kätte õppima ja liivakarva juustega kordniku juures, kes valvas Tina surnukeha väljakaevamise piirkonda, oli täiesti sobiv koht alustamiseks.

Kui Corina lähenes, tõstis mees pilgu märkmikult. Sileda näonaha järgi võis oletada, et ta on kolmekümnene või kõige rohkem kolmekümne viiene. Kuid tema kogenud pilk rääkis midagi muud.

„Noh, kas on piisavalt kuum?”

See oli kahe südasuvises San Joaquin Valleys kohtuva võhivõõra tavapärane tervituslause, isegi kui kohtumine leidis aset seoses mõrvaga.

„Kuuldavasti pidi homme veelgi hullem olema,” kostis Corina.

„Kindel on see, et võime oodata veel mitmeid elektrikatkestusi.” Kordnikku ei paistnud häirivat ilm ega töö olemus. Ta käitus nagu surnumatja – naeratus ja sõbralik kaastundeavaldus –, aga kui viisakused olid vahetatud, asus uuesti innukalt asja kallale. „Öelge oma nimi.”

„Corina Casares Vasquez,” vastas naine korrektselt ja suutis hädavaevu varjata ebameeldivustunnet, mida tekitas umbes saja meetri kaugusel toimuv kaevamistöö. „Ajalehest Valley Voice.”

„On alles pähkel.” Kordnik kinkis talle ametliku naeratuse ja asus uuesti märkmikusse kritseldama. „Corina,” alustas ta. „Kas see kirjutatakse C-ga või K-ga?”

„C-ga.” Naine tegi kogu protsessi kaasa ja selgitas, et tal on kaks perekonnanime, ilma sidekriipsuta.

„Olete Voice’is vist uus?”

„Ei, lihtsalt sellelaadset tööd teen esimest korda.”

Kordnik piidles Corina vesti külge kinnitatud isikutunnistust. Tema pilk vilksas edasi-tagasi, kui ta pildil olevat isikut elusaga võrdles.

„Olete vist jah teie.” Mees uuris Corina näojooni, sirgeid juukseid, teksapükse ja vesti, mis naisele järsku liiga kitsad tundusid.

„Meie turvaülem teeb pilte üks kord aastas,” selgitas Corina. Tõsine ja paistes nägu kiletatud plastribal tuletas talle meelde, kuidas ta oli mitu nädalat pärast Wesi lahkumist iga päev nutnud – tööle minnes, koju tulles ja vahel koguni töölaua taga arvuti­ekraani jõllitades. Ta oli arvanud, et suutis seda varjata, aga oma isikutunnistust uurides taipas ta, kui silmanähtav tema valu oli olnud ja kui palju ta oli vahepeal muutunud. Ta pööras pilgu mujale ja lubas endale, et laseb Vernal otsekohe uue pildi teha. „Mida te võite juhtunu kohta öelda?”

„Mitte midagi erilist. Kaks viinamarjaistanduses amelenud noort märkasid ohvri kinga, mis kraavimudast paistis. Nad uurisid seda lähemalt ja avastasid korjuse.”

Corina võdistas vaikselt õlgu. „Kas see oli mehe või naise king?”

Kordnik neelatas kuuldavalt, justkui oleks teda tabatud närimiskummi mälumast. „Teate, ma ei tohi sellest rääkida. Olete mind lakkamatult tüüdanud ja me pole veel laipa surnukuurigi viinud.”

Võmmide silmis olid kõik ajakirjanikud ühesugused. Corina tahtis vastu vaielda, kuid pidas paremaks kordnikku mitte ärritada. Ta sundis end luukere jalga unustama ja küsis otse: „Kuulsime, et tegemist on endise linnapeaga.”

„Pleasant View’s on ohtralt endisi linnapäid.”

„Minu viimaste andmete järgi on Tina Kellogg ainsana olnud kolm kuud kadunud. Kuulsime, et sündmuspaigalt leiti tema isiklikke asju.”

„Tean, mida te kuulsite,” ühmas kordnik. „Nii juhtub, kui politseinikud lobisema kukuvad. Midagi säärast pole olnud. Ja see ei puutu teisse.”

„Puutub küll. Teiesugused ei oska suud pidada ja siis püüavad meile kohta kätte näidata.” Politseiniku lõug läks krampi ja Corina kahetses öeldut.

„Ma ei saa teile rohkem midagi öelda,” lausus kordnik. „Lisainformatsiooni saamiseks pöörduge koroneri poole. Ja ärge olge päikese käes. Kui minu arvamust tahate kuulda, siis pole teid säärase juhtumi jaoks loodud.”

Tapvalt jäle lehk ähvardas võmmi sõnadele kinnitust anda. „Ma harjun sellega.”

Mehe heledatesse silmadesse ilmus kaastundlik helk. „See võtab aega.”

„Võimalik. Tänan teid abi eest.”

„Mul on kahju, et ei saanud teid rohkem aidata. Teate küll, kuidas need asjad käivad.”

„Mõistan, kuid sellest oleks suur abi, kui ütleksite, miks tema nime varjatakse. Kas nad pole veel pereliikmetele teatanud?”

Kordnik noogutas. „See on üks põhjus. Avaliku elu tegelase puhul peame suuremad ettevaatusabinõud tarvitusele võtma, isegi kui oleme kindlad.”

„Ma ei tahtnud teid tülitada,” vabandas Corina, justkui viitaks sellele, et küsitlemine on lõppenud ja ta kavatseb lahkuda. „Lihtsalt meie allikas teatas, et ohvri isik on kindlaks määratud.”

„Pole midagi kindlat, enne kui koroner pole arvamust avaldanud,” lausus kordnik, justkui peaks kriminoloogialoengut. „Peame ikkagi teatud sammud astuma, vaatamata sellele, et isiku juurest on leitud dokumendid.”

Corina haaras võmmil sõnasabast. „Aga kui teil on tema isiklikud asjad, käekott või näiteks juhiluba...”

„Sellest alati ei piisa.”

„Nojah,” jätkas naine, justkui arutleks juhtunu üle. „Mis te arvate, kes ta tappis?”

Kordnik kehitas õlgu. „Vihale aetud kallim? Kes teab? Kuulsin, et tal olevat neid mitu olnud.”

Corina tänas veel kord politseinikku ja tegi minekut. Peatee ääres seisis uhke silt: Müüa. Nüüd võis arvata, et vaene talunik, kellele viinapuuaed kuulus, ei saa oma varandusest niipea lahti. Maanteel möödus Corina Kanal 5 kaubikust. See ei lugenud. Tema oli teada saanud, mis teda huvitas. Ta võis naasta ajalehetoimetusse ja öelda J. T-le, et allika sõnad said kinnitust. Põllul vedelev laip oli endine linnapea. Ent kõigepealt tahtis Corina duši all käia ja surma lõhna juustest välja pesta.

Mõni minut pärast kella viit parkis naine oma Corolla Voice’i parklasse. Päikeses küpsenud asfalt hõõgus ikka veel kuumusest. Corina püüdis ärevuse põhjusele mitte mõelda, kuid see püsis nagu pind silmas. Tapetud oli naine, riigiametnik, kellel olid oma vead, kuid kes oli nende tagurliku linna esimese naislinnapeana neetult head tööd teinud.

Jalgrattaga turvamees jäi seisma ja saatis Corina kaldteeni, mis viis külgukse juurde. Naine näitas teisele noorele vormiriietes mehele isikutunnistust ja suundus pikka puhtasse koridori. Ta möödus juhtkonna liikmete kabinettidest ja läbis mitu eriosa­konda.

Kohalike uudiste toimetus sumises nagu mootor, mis koosneb arvukatest koordineeritud osadest. Töötajad liikusid sünkroonis ja igaüks moodustas osakese imelisest ööpäevaringselt töötavast masinavärgist, mida nimetati ajaleheks. Esikaanelugu tehti viimasel minutil.

Lehe ülaääres räägiti kahe narkopolitseiniku – mehe ja naise – kadumisest Ensenadas. Norman Flannigan ja Roxene Waite olid nädala keskel narkokartellide salaskeemi paljastanud. Keegi ei teadnud, kas röövimine on sellega seotud.

Rohkem polnud vajagi. Sõjaõhutajad, eeskätt kuberner Craig Menlo, nõudsid militaarset sekkumist, väites et Mehhiko valitsus on asjaga seotud. See oleks niigi segast olukorda veelgi halvendanud.

Kohalike uudiste toimetajad olid helistanud viimasel minutil kiirteepatrullidele ja tuletõrjesse, saamaks teada, kas kusagil on toimunud midagi võigast, mis vääriks esikaanelugu.

„Kui veri voolab, siis ajaleht müüb,” oli neil kombeks öelda. Alles nüüd jõudis hüüdlause mõte Corinale kohale. Kui leiad tõeliselt sünge loo, siis pääsed esiküljele, nagu temaga tõotas järgmisel päeval juhtuda, kui just mujal midagi verisemat ei toimu. Tal vedas tänu sellele, et avaliku elu tegelane oli surnud. Olukord oli üheaegselt lihtne ja keeruline.

J. T. tõstis pilgu, kui naine tema kabinetist möödus, ja viipas talle. Mehe lühikeseks pöetud juuksed ja laiuv laup rõhutasid tema kulmukaart ja andsid talle küünilise ilme, mille hoidmiseks mees pisut liiga palju vaeva nägi. Tema juuresolekul oli võimatu end lõdvaks lasta. Corina kahtlustas, et Henderson mustab tema võimeid igal võimalusel, aga tal polnud annet ega soovi juhatuse ees pugeda, isegi kui juhatuse liige oli talle kunagi meeldinud.

Ivy Dieser oli korraldanud tema edutamise mõni kuu pärast asumist peatoimetaja ametipostile, mis oli vabanenud siis, kui eelkäija tegi „kõrvalehüppe”, mis oli uue juhtkonna puhul küllaltki tavaline. Ivy oli nagu puuga pähe saanud, sest kui ta informeeris Corinat uutest ametikohustustest, küsis ta, kas naine soovib, et teda kutsutaks hispaanlaseks või ladinaameeriklaseks.

„Mehhiklaseks,” oli Corina parandanud ja jahmunud, et Mürgine Luuderohi, nagu Ivyt kutsuti, võib tema vedamisse nii jultunult suhtuda. „Ma olen mehhiklane.”

J. T. tervitas teda kabinetilävel. Väike tuba oli täis fotosid mehe puhkusereisidelt Jamaicale. „Noh, said?” küsis ta, justkui oleks Corina Starbucksi kohvi järele saatnud.

Naine noogutas. „Võmm keeldus midagi ametlikult kinnitamast, kuid vihjas üht-teist.”

„Sama siin, aga me võime ikkagi öelda, et meie allikate arvates on tegemist linnapea laibaga. Aga kus kuradi kohas on Hender­son?”

„Ma võin ise artikli kirjutada, J. T.”

„Muidugi võid. Aga Matthew tundis linnapead isiklikult. Sina pole temaga isegi kohtunud.”

„Olen küll, kohe siia tulles. Kas mäletad seda Hispaania stipendiumi värki? Käisime seal koos sinuga. Mina töötasin siis veel äriosakonnas.”

Mees noogutas ja naeratas mõistatuslikult. „Õige jah. Janie saatis kogu toimetajate vähemuse, sinu, minu ja Linda Woo tema juurde.”

Viimaks ometi olid nad ühel arvamusel. „Vähemuskvoot, just see me neile olemegi,” pahvatas Corina.

„Ja kakskümmend aastat tagasi, kui mina alustasin, pidime kurja vaeva nägema, et siin üldse tööd saada.” J. T. kulmud kerkisid veelgi kõrgemale ja ta sõnas ettevaatlikult: „Tead, naine, ma olen olnud esimene mustanahaline igas ajalehes, kus olen töötanud. Olukord pole palju muutunud. Dieser heidaks mu kohe tänavale, kui poleks vähemuskvoote.”

„Tahtsin lihtsalt öelda, et...”

„Ma tean, mida sa tahtsid öelda. Aga nüüd lõpeta enesehaletsemine ja kirjuta artikkel valmis. Henderson võib sulle hiljem Tina Kelloggi kohta informatsiooni jagada. Aga praegu kirjuta kõige põhilisemast. Leskproua võtab abikaasa ehitusfirma üle, alustab poliitikukarjääri ja valitseb linna ennenägematu arenguperioodi ajal. Kuidas ta sattus kõige selle juurest... sinna, kust ta leiti?”

„Viinamarjaistandusse,” kohmas naine, kes oli noomituse pärast ikka veel nördinud.

„Kuidas ta sattus nii kõrgelt kohalt porisesse viinamarja­istandusse, kus tema isik on veel tuvastamata? Midagi taolist.”

„Sa räägid nagu televiisoris, kui tohib öelda.”

„Sellepärast ma olengi toimetaja ja sina reporter. Aga nüüd mine kirjutama.”

„Mis saab Hendersonist?”

J. T. kehitas õlgu, nagu polekski märganud vaikset sõda, mis oli pulbitsenud tema nina all juba kaks kuud. „Teda pole siin,” nipsas ta.