Читать книгу Kui veri voolab - Bonnie Hearn Hill - Страница 14

Melissa Henson oli alasti veelgi kütkestavam kui riietega. Wes vaatas, kuidas naine vannitoast väljub, põimituna rätikusse, mis oli nagu lühike lavendlikarva kleit. Melissa oli täitmatu armastaja ja tõik, et ta oli äsja duši all käinud, ei välistanud teist raundi.

„Tule siia, laiskvorst,” ütles naine. „Sa pole kogu mu pesemise aja vältel oimugi liigutanud.” Tema liibuvad märjad lokikesed hüplesid, kui ta voodile lähenes. Ta võinuks tilkuvate juustega kodust välja minna ja ikkagi näha välja parem kui enamik naisi, kes ilusalongides tunde veetsid. Enamik naisi. Ära hakka jälle pihta. See naine oli seksikas. Ta oli lõbus. Ja tark. Sellest pidanuks piisama.

„Ilmuta vana mehe suhtes pisut kaastunnet.” Wes patsutas veel jahtumata voodit enda kõrval.

„Ma sulle näitan kaastunnet, härra linnapea!” Naine rebis rätiku ühe kiire liigutusega seljast ja jäi, käed õieli, mehe ette seisma, justkui oleks tordi seest välja karanud. Tema kuldsel nahal pärlendasid veepiisad, mis tõstsid tema roosade nibudega rinnad esile.

„Tule siia,” kutsus mees kähiseval häälel. Oli järjekordselt üks niisugustest öödest ja tõotas tulla üks säärastest hommikutest. Suurepärane.

Melissa tõstis kõigepealt ühe ja seejärel teise jala voodile. Ta kõrgus mehe kohal ja hakkas hüppama nagu batuudil, lummates lamajat avaneva vaatepildiga.

„Kuhu ma maandun?” küsis ta hingeldades, sugugi mitte nagu televiisori-Melissa.

Enne kui Wes jõudis vastata, helises naise mobiiltelefon. Tal oli ääretult tobe kutsetoon, mis ei tahtnud kuidagi ära lõppeda.

„Ära vasta sellele,” palus mees.

„Ma pean. Telejaamal on ka see number.” Naine tõttas vannituppa telefoni järele ja lausus: „See võtab ainult hetke.”

Mees jäi lamama ja kuulas, kuidas Melissa kõrvaltoas ühesilbilisi vastuseid pillub. Ta lootis, et naine ei pea telefonikõne tõttu nii varakult televisiooni kiirustama.

Naine naasis tuppa, mobiiltelefon endiselt pihus. Ta jäi lävele seisma. Tema naeratus oli veider, justkui oleks ta selle oma tõeliste tunnete varjamiseks vägisi näole mananud.

„Mis juhtus?”

„Skin Burke, Viinamäe elamurajooni arendaja.”

„Ma tunnen Skini. Mis temaga on?” Wes taipas juba enne, kui naine jõudis midagi öelda.

„Ta leiti täna öösel oma basseinist surnuna. Arvatavasti mõrv.”

„Kõigepealt Tina ja nüüd Skin.” Miks pidid alati head inimesed lahkuma? „Kas neil on aimu, kes seda tegi?” küsis mees.

Melissa raputas pead. „Veel mitte. Aga see pole veel kõik.”

„Mis siis veel?”

„Ma räägin sulle ainult sellepärast, et kuuled sellest nagunii ja ma tean, et vihastaksid, kui ma seda sinu eest varjaksin. Seega nikun sul parem kohe ajud segamini.”

„Millest sa räägid?” Wes tõusis voodilt ja tema lihased läksid pingesse. Midagi oli väga viltu. Nende lühikese koosoldud aja vältel polnud miski Melissat niiviisi kõigutanud. „Lase tulla. Milles asi?”

Naine jäi lävele seisma ja teatas: „Surnukeha leidis Corina Vasquez.”

„Corina!” See nimi tabas Wesi nagu rusikahoop. „Kas temaga on kõik korras? Kus ta on?”

„Pole tal häda midagi. Muud ma ei tea.”

Nad seisid terve minuti paigal ja jõllitasid teineteist. „Hoian sind asjadega kursis,” lubas naine. „Ma ei pea praegu sinna minema.”

Wes kiikas oma riiete poole, mis olid voodi kõrvale toolile hunnikusse visatud. „Peaksin vist riidesse panema.”