Читать книгу Kui veri voolab - Bonnie Hearn Hill - Страница 7

San Joaquin Valleys oli suvel kuumem kui Mehhikos ja põrgus kokku, nagu Corina Vasqueze isal oli kombeks öelda. Tol momendil olnuks naine nõus viibima ükskõik kummas paigas, peaasi, et mitte Valley Voice’i kohvikus, kus tänu uue juhtkonna säästu­režiimile oli kuumus peaaegu niisama lämmatav kui õues.

Ent töökaaslaste suhtumises temasse polnud kübetki soojust. Corina ostis tassitäie Chai teed, maksis kassasse ja vaatas ringi. Paistis, et keegi kohvikus viibijatest ei kavatsenud teda oma lauda kutsuda. Niisama hästi võinuks ta teetassiga oma kabinetti, kirjutuslaua juurde minna. Vähemalt saaks veidi tööd teha, ilma et Matthew Henderson kuklasse hingaks.

Ta hakkas parajasti mööda koridori tagasi kõmpima, kui liftist tuiskas välja linnauudiste toimetaja J. T. Malone.

Mees jäi teda nähes seisma. „Kus kuradi kohas on Henderson?” põrutas J. T. Ta kandis nagu ikka näruseid riideid – valget särki ja šokolaadpruune pikki pükse, mis olid tema nahast üksnes tooni võrra tumedamad. Ta oli selles hoones vist ainuke inimene, keda ei paistnud kuumus morjendavat. Nad olid kunagi hästi läbi saanud ja peaaegu sõbrustanud, kuid see lõppes siis, kui uus peatoimetaja Ivy Dieser oli Corina Matthew Hendersoni abiliseks ülendanud.

„Tal on täna vaba päev,” vastas naine. „Täna on pühapäev, kui teada tahad.”

„Kuhu ta läks? Teda pole kodus ja ta ei vasta telefonile ega e-kirja­dele.”

„Ta tuleb homme tööle. Miks sul temaga tuli takus on?”

J. T. kõhkles veidi, justkui oleks temalt midagi välja pressitud. „Sain olulise vihje. Linna lähedalt leiti surnukeha. Politseist öeldi, et tegemist on linnapeaga.”

Viivuks Corina kohkus. Wes Shaw, tema Wes oli praegu linnapea, kuid J. T. ei rääkinud tollest mehest. Corina aju asus nappi informatsiooni töötlema ja ta tuletas endale meelde, et Wes Shaw ei kuulu juba ligi aasta aega enam temale.

„Sa mõtled Tina Kelloggi?”

„Just täpselt. Linnapea.”

Jahmatus rajas teed tunnetele. Tina Kellogg oli surnud. See ei saanud olla tõsi, kuid just seda olid kõik kahtlustanud, kui naine polnud naasnud reisilt rannikule, tasunud maja laenumakset ega võtnud ühendust sõpradega. Corina võitles pisaratega, mis kaasnesid mõistmisega. „Kui hirmus! Ta oli ju korralik naine.”

„Jah.” J. T. piidles teda veelgi pingsamalt kui harilikult. „Kui me Hendersoni ei leia, siis pean vist sinu sündmuskohale saatma.”

Vist?

„Meil pole aega teda otsida,” lausus Corina ja suundus trepi poole, adrenaliin verre tulvamas. „Ütle mulle lihtsalt, kust ta leiti. Lähen kohe sinna.”

„Oota.” J. T. haaras vöölt mobiiltelefoni. „Las ma proovin veel kord Hendersoni kätte saada.”

Corina pööras ümber ja nägi mehe näol kõhklust, usaldamatust ning neetult vastikut ebakindlust. Nii vaatasid teda pärast ametikõrgendust kõik vanad olijad. Justkui jahiks ta nende töökohta.

„Ise tead, J. T. Kas tahad mind appi või kavatsed seista ja lobiseda, kuni telekanalid uudise endale napsavad?”

Mehe otsaesisel pärlendas higi. Ta heitis pilgu käekellale ja seejärel naisele. Mees, kellel pole valikut, mõtles Corina. Toimetaja, kes teadis, et elul ja surmal pole vahet, sest ainuke tõeline vaenlane on aeg. „Hea küll,” sõnas J. T. viimaks. „Hakka astuma.”

Corina sööstis ukse poole ja süüdistas mõttes J. T-d, kes pidanuks olema mõistvam kui keegi muu. Ükskõik kuidas Corina ei püüdnud end tõestada, juhtisid seda maailma kõigele vaatamata valged meesolevused.