Читать книгу Kui veri voolab - Bonnie Hearn Hill - Страница 9

Vaatamata J. T. sõnadele teadis Corina, et mees soovis Hendersoni kohal viibivat. Naine ei meeldinud J. T-le või ei suutnud mees teda lihtsalt usaldada. Aga J. T. õieti ei tundnudki Corinat, selle eest oli Henderson isiklikult hoolitsenud.

Laes rippuvad hõõglambid valgustasid Hendersoni kabineti välisseina vastu lükatud L-tähe kujulist kirjutuslauda. Corina lauale sõnastike vahele oli kiilutud Associated Pressi uudisteagentuuri kalendermärkmik, mis oli kollaseid märkmepabereid täis pikitud. Naine ei teinud väljagi punaselt plinkivast telefonitulukesest, mis andis teada, et talle on helistatud, vaid haaras tooli, istus arvuti ette ja avas arhiivi.

Tina oli kadunud märtsis, nädal aega enne neljakümne neljandat sünnipäeva, jättes maha kõik peale mobiiltelefoni ja seljas olnud riiete. Poeg, kes ema telefoni teel kätte ei saanud, kuulutas ta kadunuks ja ehkki selle kohta polnud sõnagi lausutud ega trükitud, teadis Corina, et kõik kahtlustavad mõrva – tegemist oli järjekordse naisega, kes oli mingisuguse tõpra kättemaksumängus kaotajaks jäänud.

Linnavolikogu pidas erakorralised valimised ja linnapea asemikuks määrati Wes Shaw. Ära tee, hoiatas Corina ennast. Ära isegi mõtle temale.

Ta püüdis Tina Kelloggile keskenduda. Kõik arvutiekraanile ilmunud pildid olid elavad ja särtsakad. Tina valimiste peakorteris, silmanähtavalt esiplaanil ajakirjanikku kallistamas. Tina teksapükstes ja nokkmütsis Inimliku Eluaseme projekti tarvis haamriga naelu tagumas. Tina Viinamäe elamurajooni avamisel Skin Burke’i kõrval seismas ja säravalt naeratamas. Tina 11. septembril linna mälestusteenistust pidamas, pea langetatud palves. Corina sobras arhiivis ja tegi märkmeid. Lesknaine, üks poeg. Ta kritseldas küsimuse. „Kus on poeg?” Teine märkus. „Abikaasa?”

Ta keskendus artikli koostamisele, kirjutas lühikokkuvõtte, pani paika faktid ja mõtles välja tööpealkirja. Põllult leitud surnukeha arvatakse kuuluvat endisele linnapeale.

Ta ootas, kuni arvuti ennast välja lülitab ja vajutas telefonil vilkuva punase tulukese kõrvale nupule. Arvatavasti polnud helistajatel midagi erilist öelda, kuid ta ei võinud jätta ühtki kõneposti teadet kuulamata ega ühtki kirja avamata.

Esimesed kaks kõnet olid emalt, eesmärgiga temas süütunnet tekitada. Corina kustutas teated enne, kui need jõudsid mõjule pääseda. Kolmas kõne oli õde Guadalupelt, kes teatas, et veedab järgmisel nädalal ühe öö tema pool. Oh, kui tore.

Midagi pakilist polnudki. Ema kõnede asjus polnud võimalik midagi ette võtta. Ja Lupita kasutas tema kodu aeg-ajalt motellina, kui ta emaga tülis oli. Corina vajutas tärnile ja kuuele, et teade kustutada, ning seejärel asus viimase kallale.

„Hei, Corina. Skin siinpool. Pean sinuga nii ruttu kui võimalik rääkima linnapea juhtumist, millest sa praegu kirjutad. Helista kohe, kui mu teate kätte saad.” Mees ütles kaks korda oma numbri. Tema hääl, mis oli tuttav ühest raadioreklaamist, oli pinges.

Kuidas võis Skin Burke teada, millest Corina kirjutab? See mees oli olnud tema allikas, kui naine töötas alles äriosakonnas, kuid pärast edutamist polnud nad sõnagi vahetanud. Corina helistas Skini kontorisse ja koju ning jättis mõlemasse kohta automaatvastajasse teated. Edutult. Ta otsustas koduteel uuesti proovida. Mehe allasurutud hääl tegi ta murelikuks. Skini polnud just lihtne heidutada. See mees oli käinud läbi raske tee, turvasüsteemide tootjast üheks linna edukaimaks arendajaks. Mis võis Skini Tina Kelloggi oletatavas mõrvas niiviisi ärritada või koguni hirmutada?