Читать книгу Doktor Živago - Борис Пастернак - Страница 12

Sõda Jaapaniga alles kestis. Ootamatult varjutasid selle hoopis teised sündmused. Üle Venemaa veeresid revolutsioonilained, järgmine eelmisest ikka kõrgem ja enneolematum.

Sel ajal kolis Uuralitest Moskvasse belglasest inseneri lesk ja venestunud prantslanna Amalia Karlovna Guichard koos kahe lapsega, poja nimi oli Rodion ja tütre nimi Larissa. Poja pani ta kadetikorpusesse ja tütre tütarlaste gümnaasiumi, juhuslikult just samasse, kus õppis Nadja Kologrivova, pealegi samasse klassi.

Madam Guichard’il oli mehest jäänud sääste, mis olid paigutatud väärtpaberitesse, varem oli nende hind tõusnud, nüüd aga langes. Et peatada oma raha kokkusulamine ja mitte istuda käed rüpes, ostis madam Guichard õmblejanna Levitskaja pärijate käest väikese ettevõtte, õmblustöökoja Triumfivärava lähedal, õigusega säilitada vana firma, endine tellijate ring ning kõik õmblejad ja õpilased.

Madam Guichard tegi seda advokaat Komarovski soovitusel, kes oli olnud tema mehe sõber ja talle endalegi toeks. Komarovski oli külmavereline ärimees, kes tundis Venemaa ärielu nagu oma viit sõrme. Tolle mehega oli madam Guichard kirja teel kokku leppinud ümberkolimise Moskvasse, mees oli neile vaksalisse vastu tulnud ja viinud nad läbi kogu Moskva „Tšernogooria” möbleeritud tubadesse Oružeinõi põikuulitsas, kus ta oli üürinud neile numbri, tema oli see, kes veenis madami panema Rodja kadetikorpusesse ja Lara gümnaasiumisse, mida ta soovitas, tema oli ka see, kes nagu möödaminnes naljatas poisiga ja heitis tütarlapsele pilke, mis viimase punastama panid.