Читать книгу Doktor Živago - Борис Пастернак - Страница 9

„Pauperismi probleemi eluliseks närviks,” luges Nikolai Nikolajevitš parandatud käsikirja.

„Minu arvates oleks parem öelda: olemuseks,” ütles Ivan Ivanovitš ja tegi korrektuuri vajaliku paranduse.

Nad töötasid poolpimedal klaasitud terrassil. Silma hakkasid läbisegi vedelevad kastekannud ja aiatööriistad. Katkise tooli seljatoele oli heidetud vihmamantel. Nurgas olid porised kummisaapad, nende sääred olid maani maha vajunud.

„Samal ajal näitab surmade ja sündide statistika,” dikteeris Nikolai Nikolajevitš.

„Tuleb lisada: vaadeldaval aastal,” ütles Ivan Ivanovitš ja kirjutas üles. Terrassil oli kerge tuuletõmbus. Et brošüürilehed laiali ei lendaks, olid neile pandud graniiditükid.

Kui nad lõpetasid, hakkas Nikolai Nikolajevitš koju kiirustama.

„Äike on tulemas. Peab teele asuma.”

„Ei tule kõne allagi. Ma ei lase teid ära. Kohe hakkame teed jooma.”

„Ma pean õhtul tingimata linnas olema.”

„Ei te pääse kuhugi. Ma ei taha niisugust juttu kuuldagi.”

Rohtaiast tõi tuuleõhk teemasina hõõguvate süte hõngu, see lämmatas nii tubakasuitsu kui ka heliotroobi lõhna. Majast toodi rohtaeda läbikuumutatud koort, marju ja kohupiimakooki. Äkitselt sai teatavaks, et Pavel oli läinud jõe äärde suplema ja hobuseid ujutama. Nikolai Nikolajevitš pidi alla andma.

„Lähme järsakule ja puhkame pingil, kuni teelauda kaetakse,” pakkus Ivan Ivanovitš.

Tänu sõprusele elas Ivan Ivanovitš püstirikka Kologrivovi mõisavalitseja õuemaja kahes toas. See maja ja selle juurde kuuluv rohtaed olid hooletusse jäetud pargi tagaosas, siinsamas oli ka sissesõiduallee poolring. Allee oli tihedalt rohtu kasvanud. Seda mööda enam ei sõidetud, siitkaudu veeti ainult mulda ja ehitusprahti jäärakusse, kuhu visati kuiv praht. Kologrivov oli edumeelsete vaadetega mees ja miljonär, kes tundis kaasa revolutsioonile, ta ise koos naisega oli praegu välismaal. Mõisas elasid ainult tema tütred Nadja ja Lipa, nende kasvatajanna ja väikesearvuline teenijaskond.

Mõisavalitseja rohtaed oli kogu pargist, selle tiikidest, väludest ja härrastemajast eraldatud tiheda musta lodjapuu hekiga. Ivan Ivanovitš ja Nikolai Nikolajevitš läksid sellest padrikust mööda väljastpoolt, ja nende edasi liikudes lendasid põõsastest ühesuguste parvedena ja ühesuguse vahemaa järel välja varblased, keda lodjapuudes oli tohutu palju. Seetõttu sahises hekk ühtlaselt, nagu oleks Ivan Ivanovitši ja Nikolai Nikolajevitši ees piki hekki otsekui mööda toru vesi voolanud.

Nad läksid mööda kasvuhoonest, aedniku korterist ja kes teab mis otstarbel ehitatud hoone varemetest. Jutt keeras uutele noortele jõududele teaduses ja kirjanduses.

„Nende seas on ka andekaid inimesi,” ütles Nikolai Nikolajevitš. „Kuid praegu on laialt levinud igasugused ringid ja ühendused. Aga karjakaupa kooskäimine on andetuse pelgupaik, olenemata sellest, kas usutakse Solovjovi, Kanti või Marxi. Tõde otsivad ainult üksikud, nad on katkestanud sidemed kõigiga, kes tõde küllalt kalliks ei pea. Kas maailmas on midagi, mis oleks uskumist väärt? Niisuguseid asju on väga vähe. Ma arvan, et peab uskuma surematusse, sellesse elu teise, veidi jõulisemasse nimetusse. Tuleb alal hoida usk surematusse, tuleb olla ustav Kristusele! Nojah, te krimpsutate nägu, õnnetu inimene. Jälle ei saanud te tuhkagi aru.”

„Mnjah,” mõmises Ivan Ivanovitš, peene kondiga, kärme valgetverd mees, väike õrjetu habe tegi ta sarnaseks Lincolni-aegse ameeriklasega (alatasa haaras ta habemesiilu pihku ja püüdis huultega selle otsa kätte saada). „Mina olen mõistagi vait. Te saate ju isegi aru, et mina suhtun nendesse asjadesse täiesti teistmoodi.Ah jaa. Rääkige, kuidas teid preestriseisusest välja heideti. Ma olen tahtnud seda teilt juba ammu küsida. Küllap võttis põlved nõrgaks? Kas teid pandi kirikuvande alla? Mis?”

„Miks te jutu mujale viite? Aga olgu pealegi, mis seal ikka. Kirikuvande alla? Ei, praegu kirikuvande alla ei panda. Oli ebameeldivusi, on tagajärjed. Näiteks ei pääse pikka aega riigiteenistusse. Ei lubata pealinnades elada. Kuid see kõik on tühiasi. Tuleme oma jutu juurde tagasi. Ma ütlesin, et peab olema ustav Kristusele. Kohe ma seletan. Te ei saa aru, et võib olla ateist, võib mitte teada, kas Jumal on olemas ja milleks ta on, ning samal ajal teada, et inimene ei ela mitte looduses, vaid ajaloos, ja et tänapäevases mõistes on ajaloo rajanud Kristus, et evangeeliumid on selle põhjendus. Mis on ajalugu? See on selle sajanditepikkuse töö kindlakstegemine, mida on tehtud, et järjekindlalt lahendada surma mõistatus ja sellest tulevikus jagu saada. Selleks avastatakse matemaatiline lõpmatus ja elektromagnetlained, selleks kirjutatakse sümfooniaid. Selles suunas ei saa edasi liikuda, kui ei ole teatud tõusu. Nendeks avastusteks on vaja vaimset seadumust. Eeldused selle tarvis leiduvad evangeeliumis. Nimetagem need. Esiteks on see ligimesearmastus, see elava energia kõrgeim liik, mida on tulvil inimese süda ning mis nõuab väljapääsu ja pillamist, seejärel on nendeks tänapäeva inimese peamised koostisosad, milleta inimene on mõeldamatu, ja nimelt vaba isiksuse idee ja elu kui ohverdumise idee. Pidage silmas, et see on seniajani erakordselt uus lähenemine. Muistsetel inimestel ajalugu selles mõttes ei olnud. Tollal oli julmade, rõugetest puretud Caligulate sangviiniline sigatsemine, nad ei osanud kahtlustadagi, kui andetu on mis tahes orjastaja. Tollal oli pronksist mälestusmärkide ja marmorist sammaste kiitlev surnud igavik. Alles pärast Kristust võisid sajandid ja põlvkonnad vabamalt hingata. Alles pärast teda algas elu järeltulijates, inimene ei sure plangu ääres tänaval, vaid omaenda ajaloos keset tööhoogu, mille eesmärgiks on surmast ülesaamine, ta sureb, pühendudes sellele. Oh, mul läks lausa nahk märjaks, nagu öeldakse. Aga teil pole sellest sooja ega külma, loobi nagu herneid vastu seina.”

„See on metafüüsika, kulla mees. Selle on arstid mulle ära keelanud, seda minu magu vastu ei võta.”

„Noh, jumal teiega. Jätame selle jutu. Te olete õnnelik inimene! Loodus on teil siin selline, et ei jõua ära kaeda. Teie aga elate ega tunne midagi.”

Jõge oli silmadele valus vaadata. See sätendas päikese käes, kaardudes ja kumerdudes nagu raudplaat. Äkitselt lõi vesi virvendama. Sellelt kaldalt oli teisele kaldale teel raske parv hobuste, vankrite, talunaiste ja talumeestega.

„Mõelda vaid, kell on alles natuke viis läbi,” ütles Ivan Ivanovitš. „Näete, Sõzrani kiirrong tuleb. See sõidab siit läbi mõni minut pärast kella viit.”

Taamal veeres üle tasandiku puhas kollaseks ja siniseks värvitud rong, mis suure vahemaa tõttu paistis väga väike. Äkki nad märkasid, et rong peatus. Veduri kohale tõusid väikesed valged aurupilved. Pisut hiljem kostsid veduri ärevad vilehüüded.

„Imelik,” ütles Voskoboinikov. „Midagi on valesti. Rongil pole vähimatki põhjust seal keset sood peatuda. Midagi on juhtunud. Lähme teed jooma.”