Читать книгу Doktor Živago - Борис Пастернак - Страница 13

Enne kolimist väikesesse kolmetoalisse korterisse õmblustöökoja juures elasid nad ligi kuu aega „Tšernogoorias”.

See oli Moskva kõige kohutavam kant, voorimeeste ja urgaste piirkond, siin olid terved uulitsad kõlvatuse teenistuses, see oli „hukkaläinud olendite” pärapõrgu.

Lapsi ei üllatanud numbritubade kasimatus, lutikad ja vilets sisustus. Pärast mehe surma elas ema alalises hirmus vaeseks jääda. Rodja ja Lara olid harjunud kuulma, et nad on hukatuse äärel. Nad said aru, et nad ei ole uulitsalapsed, kuid neis oli nagu lastekodu kasvandikes sügavalt juurdunud argus rikaste ees.

Selle hirmu elavaks eeskujuks oli neile ema. Amalia Karlovna oli umbes kolmekümne viie aastane priske blondiin, kellel südamevaevuste hood vaheldusid lollusehoogudega. Ta oli kohutavalt arg ja tundis surmahirmu meeste ees. Just sellepärast viisid hirm ja otsusekindluse puudumine teda järjest ühe mehe embusest teise mehe embusse.

„Tšernogoorias” elas ta kahekümne kolmandas numbris, kahekümne neljandas elas aga numbritubade asutamisest saadik tšellist Tõškevitš, ohtrasti higistav ja kiilaspäine parukaga mehike, kes pani peopesad nagu palvuseks kokku ja surus siis vastu rinda, kui ta tahtis kedagi milleski veenda, ning heitis pea kuklasse ja tõstis silmad hingestatult taevasse, kui ta mängis mingile seltskonnale või esines kontserdil. Ta oli harva kodus, ta kadus terveks päevaks Suurde Teatrisse või konservatooriumi. Naabrid tutvusid. Vastastikku osutatud väikesed teened lähendasid neid teineteisele.

Kuna laste juuresolek pani Amalia Karlovna vahel Komarovski külaskäikude ajal piinlikku olukorda, jättis Tõškevitš lahkudes talle oma numbritoa võtme, et naine saaks seal oma sõpra vastu võtta. Peagi harjus madam Guichard tšellisti eneseohverdusega niivõrd, et koputas nii mõnigi kord nuttes tema uksele, paludes end kaitsta oma heasoovija eest.