Читать книгу Doktor Živago - Борис Пастернак - Страница 7

Kuni ema elas, ei teadnud Jura, et isa oli nad juba ammu maha jätnud, sõitis ringi mööda igasuguseid Siberi ja välismaa linnu, pidutses ja liiderdas, et isa oli ammugi läbi löönud ja tuulde lasknud nende miljonilise varanduse. Jurale öeldi alati, et isa on kas Peterburis või mingil laadal, kõige sagedamini just Irbiti laadal.

Siis aga avastati emal, kes oli alati haiglane olnud, tiisikus. Ema käis end ravimas Lõuna-Prantsusmaal ja Põhja-Itaalias, kahel korral oli Jura temaga kaasas olnud. Nii oli Jura lapsepõlv üsna segane ja täis äraarvamata mõistatusi, sageli elas ta võõraste juures, kes alatasa vaheldusid. Ta oli nende muutustega harjunud ning niisuguse igavese segadiku tõttu ei hämmastanud teda isa puudumine.

Kui ta oli alles väike poisike, oli olnud aeg, mil sama nimega, mida temagi kandis, nimetati hulka kõikvõimalikke asju. Oli olnud Živago manufaktuur, Živago park, Živago majad, lipsu sidumise ja kinnitamise viis Živago nõelaga, oli olnud koguni mingi ümmargune magus kook, umbes nagu rummikook, mis kandis nime Živago, üksvahe oli Moskvas olnud võimalik voorimehele hüüda „Živago juurde!” täpselt samuti nagu „Kuradi vanaema juurde!” ning voorimehe saan kandis sõitja üheksa mäe ja mere taha. Ümberringi oli vaikne park. Kuuskede laugetele okstele laskusid varesed ja okastelt pudenes härmatist. Oli kuulda vareste kraaksumist, see kandus kaugele nagu oksa murdumise prõksatus. Teisele poole metsasihti rajatud uutest majadest pärit tõukoerad jooksid üle tee. Seal pandi tulesid põlema. Õhtu oli kätte jõudnud.

Äkki oli see kõik tuulde lennanud. Nad olid jäänud vaeseks.