Читать книгу Doktor Živago - Борис Пастернак - Страница 14

Maja oli ühekorruseline, üsna Tverskaja nurga lähedal. Oli tunda Bresti raudtee lähedust. Naabruses olid raudtee valdused, teenistujate ametikorterid, veduridepoo ja laod.

Selles majas elas Olja Djomina, tark tüdruk, Moskva kaubajaama ühe teenistuja vennatütar.

Olja oli andekas õpilane. Teda oli tähele pannud endine omanik ja nüüd tahtis ka uus omanik teda oma lähikonnas näha. Olja Djominale meeldis väga Lara.

Kõik oli jäänud nii, nagu Levitskaja ajal. Nagu pöörased tärisesid õmblusmasinad väsinud õmblejannade tallavate jalgade või vehklevate käte sunnil. Mõni õmbles vaikselt, istudes laual ning sirutades nõela ja pika niidiga käe kaugele eemale. Põrand oli riidetükke täis. Rääkima pidi valjusti, et karjuda üle õmblusmasinate tärinast ja kanaarilinnu Kirill Modestovitši trilleritest, lind oli aknaorva riputatud puuris, tema nime saladuse oli endine perenaine endaga koos hauda viinud.

Tellimistetoas olid daamid värvika rühmana laua ümber, millel lebasid moeajakirjad. Nad seisid, istusid ja nõjatusid lauale neis poosides, mida nad piltidel nägid, ning pidasid joonistusi uurides nõu tegumoodide üle. Teise laua taga istus direktori kohal Amalia Karlovna abiline vanemjuurdelõikaja Faina Silantjevna Fetissova, kondine naine, kelle närtsinud põskede voltides olid käsnad.

Tal oli luust pits paberossiga kollakate hammaste vahel, ta pilutas kollaka silmavalgega silmi, puhus suust ja ninast välja kollakat suitsu, kirjutas vihikusse üles mõõdud, kviitungite numbrid ning sagivate tellijate soovid.

Amalia Karlovna oli õmblustöökojas uus ja kogenematu inimene. Ta ei tundnud end siin täieõigusliku perenaisena. Kuid töötajad olid ausad, Fetissova peale võis kindel olla. Kummatigi oli aeg väga ärev. Amalia Karlovna kartis tulevikule mõelda. Teda valdas meeleheide. Tema käes ei laabunud miski.

Komarovski käis neid sageli külastamas. Kui Viktor Ippolitovitš läks läbi töökoja perenaise poole peale, ehmatades ümberriietuvaid moedaame, kes tema ilmumisel pugesid sirmide taha peitu ja pareerisid sealt mängeldes mehe siivutuid nalju, sosistasid õmblejannad talle pahaselt ja pilkavalt järele: „Saabus”, „Suksutaja”, „Amalia kallim”, „Pühvel”, „Naistehukutaja.”

Veelgi suuremat viha äratas Komarovski buldog Jack, kelle ta mõnikord rihma otsas kaasa tõi ning kes vedas peremeest nii järskude tõmmetega enda järel, et Komarovskil läks samm segi, ta tormas ettepoole ja liikus koera kannul, käed ette sirutatud, nagu pime oma talutaja sabas.

Ükskord kevadel lõi Jack hambad Larale säärde ja rebis tema suka katki.

„Ma surman selle kurivaimu ära,” kähistas Olja Djomina lapselikult Larale kõrva.

„See on tõesti vastik koer. Aga kuidas sa rumaluke seda teed?”

„Tasem, ära karju, ma õpetan teid. On ju olemas lihavõttemunad, mis on kivist ... Noh, nagu need teie mamma kummutil ...”

„On küll, marmorist ja kristallmunad.”

„No näed. Kummarda allapoole, ma ütlen sulle otse kõrva sisse. Tuleb võtta niisugune muna, kasta rasva sisse, rasv jääb külge, see räpane koer neelab alla, topib, saatan, kere täis, ja ongi kõik! Ajab käpad püsti! Klaas!”

Lara naeris ja mõtles kadedalt: tüdruk elab vaesuses, peab tööd tegema. Lihtrahva lapsed arenevad kiiresti. Aga ometi, kui palju on temas veel rikkumatust, lapselikkust. Munad, Jack – kust see kõik tulnud on? „Mispärast peab minu saatus niisugune olema,” mõtles Lara, „et ma näen kõike ja kõik teeb mulle haiget?”