Читать книгу Doktor Živago - Борис Пастернак - Страница 23

Ilm oli muutusevaevas. Kop-kop-kop trummeldasid tilgad vastu vihmaveetorude ja karniiside plekki. Katused vahetasid nende koputuste abil omavahel mõtteid nagu kevadel. Oli sula.

Kogu tee kõndis ta otsekui süüdimatu ja alles siis, kui ta koju jõudis, sai ta aru, mis oli juhtunud.

Kodus magasid kõik. Ta langes taas tardumusse ja istus midagi mõtlemata ema tualettlaua ette, seljas helelilla, peaaegu valge kleit, mis oli kaunistatud pitside ja pika looriga, kleit oli võetud üheks õhtuks õmblustöökojast otsekui maskeraadile minekuks. Ta istus oma peegelpildi ees ega näinud midagi. Siis pani ta ristatud käed tualettlauale ja ta pea langes kätele.

Kui ema saab teada, lööb ema ta maha. Tapab tema ja teeb endale otsa peale.

Kuidas see juhtus? Kuidas see võis juhtuda? Nüüd oli juba hilja. Oleks pidanud varem mõtlema.

Nüüd on ta – kuidas seda öeldakse – nüüd on ta langenud naine. Ta on nagu naine prantsuse romaanis, ja homme läheb ta gümnaasiumi, istub ühte pinki nende plikadega, kes temaga võrreldes on alles rinnalapsed. Jumal, jumal küll, kuidas võis see juhtuda!

Kunagi hiljem, aastate pärast, kui juba tohib, räägib Lara sellest Olja Djominale. Olja tõmbab tema pea oma rinnale ja puhkeb härdalt nutma.

Väljas akende taga lalisesid tilgad, seal sonis sula. Uulitsal kloppis keegi naabermaja väravas. Lara ei tõstnud pead. Tema õlad vappusid. Ta nuttis.