Читать книгу Doktor Živago - Борис Пастернак - Страница 24

„Ah, Emma Ernestovna, see pole tähtis, kullake. Ma olen sellest tüdinud.”

Ta loopis mööda vaipa ja diivanit laiali mingeid asju, kätiseid ja kraesid, lükkas kinni ja tõmbas lahti kummutilaekaid, isegi teadmata, mida ta otsib.

Tal oli neiut ilmtingimata vaja, kuid kohtuda temaga sellel pühapäeval oli täiesti võimatu. Ta tormas mööda tuba ringi nagu metsloom ega leidnud endale kuskil asu.

Neiu hingestatud võlu oli võrratu. Tema käed hämmastasid, nagu võib hämmastada kõrge mõttelend. Tema vari numbritoa tapeedil oli nagu tema rikkumatuse siluett. Särk liibus tema rindadele lihtsameelselt nagu tikkimisraamile tõmmatud lõuend.

Komarovski trummeldas sõrmedega vastu aknaklaasi ühes taktis hobustega, kes all tänavasillutisel kiirustamata kapjadega klobistasid. „Lara,” sosistas ta ja pani silmad kinni ning tundis mõtteis oma pihkude vahel tema pead, unes langetatud laugudega magavat pead, mis ei teadnud, et teda vaadatakse unetult tundide kaupa. Tema juuksepahmak, mis oli patja mööda korratult laiali vajunud, põletas oma suitsuse iluga Komarovski silmi ja tungis otse südamesse.

Komarovski pühapäevane jalutuskäik läks nurja. Ta tegi koos Jackiga mõned sammud kõnniteel ja jäi seisma. Ta kujutas ette Kuznetski Mosti, Satanidi nalju ja vastutulevate tuttavate hulka. Ei, see käis talle üle jõu! Kui vastik see kõik oli! Komarovski keeras ümber. Koer oli mõistmatuses, heitis talle alt üles halvakspaneva pilgu ja lonkis talle vastutahtsi järele.

„Mis lummus see niisugune on!” mõtles ta. „Mida see kõik tähendab? Mis see on, kas ärganud südametunnistus, haletsustunne või kahetsus? Või on see rahutus? Ei, ta ju teab, et neiu on oma kodus ja väljaspool hädaohtu. Miks siis neiu kogu aeg tema mõtteis püsib?!”

Komarovski astus uksest sisse, läks treppi mööda üles mademele ja poolkaares sellest üle. Mademel oli Veneetsia klaasist aken, nurkades olid vapiornamendid. Päikeselaigud langesid läbi klaasi põrandale ja aknalauale. Keset järgmist trepikäiku Komarovski peatus.

Ei tohi järele anda sellele piinavale ja painavale igatsusele! Ta ei ole poisike, ta peab aru saama, mis temast saab, kui see tüdruk, tema kadunud sõbra tütar, see laps muutub meelelahutusvahendist tema hulluse objektiks. Tuleb aru pähe võtta! Jääda truuks iseendale ja mitte muuta oma harjumusi. Muidu läheb kogu elu rappa.

Komarovski pigistas laia käsipuud, nii et sõrmedel hakkas valus, sulges hetkeks silmad, pööras otsustavalt ringi ja astus trepist alla. Mademel, kus mänglesid päikeselaigud, tabas ta buldogi jumaldava pilgu. Jack vaatas talle alt üles otsa, koon püsti, nagu vana ilaste suunurkade ja rippuvate põskedega kääbus.

Koer ei armastanud tütarlast, rebis tema sukad katki, urises tema peale ja näitas hambaid. Ta oli peremehe pärast Larale armukade, ta otsekui kartis, et peremees võib sellest tüdrukust millegi inimlikuga nakatuda.

„Ah nii on lood! Sa leidsid, et kõik jääb vanamoodi – Satanidi, alatused ja anekdoodid? Kui nii, siis säh sulle selle eest, säh sulle, säh sulle!”

Ta hakkas buldogit kepi ja jalgadega peksma. Jack rabeles lahti, väriseva tagakehaga kobis ta trepist üles, ise ulgudes ja niutsudes, et kraapida Emma Ernestovna ust ja kaevata talle.

Möödus päevi ja nädalaid.